“Ja siis sai üks graf Löwenwolde terwe Räpina kihelkonna peremeheks, mis sell ajal üks ainus wald oli. Ta hakkas rahwast juurde vedama ja ehitas neile nüüdse Räpina kõrtsi ja keskhommiku poolse nurga kohta ühe puuse kirikukese. Pea pärast seda langes ta aga Weneriigi valitsejanna Elisabethi Petrowna wiha alla ja saadeti Siberisse. Nüüd on riik Räpina omanik. Warsti woolasid Moskva maalt, kus ju siis üks paberiwabrik asus, töölised ojana Räpinasse ja hakati ka siia aastal 1752 üht niisugust wabrikut ehitama. Töölised aga olid Wenelased ja et nad oma usku ära ei unustaks, ehitati neile oma usu kirik. Senni oli Peeter III Weneriigi aujärjele astunud. Ta andis Löwenwoldele priiuse, nime ja mõisagi tagasi, millest see aga kaua magu ei tunnud, sest ta suri warsti ära. Ta kaks poega, kellest üks naesemees oli, tõsina aga üksi elas, pärisid ta omanduse.”
See killuke Räpina mõisa minevikust on kirja pandud rohkem kui sada aastat tagasi. Värvika, teinekord samavõrd keeruka ajaloo vaikivateks tunnistajateks on olnud ka Põlvamaa teised mõisad. Kõikidele saatuse kapriisidele vaatamata läks mitmetel mõisatel hästi ning nende rohkem või vähem tuntud omanikud rajasid pilkupüüdvaid hoonekomplekse. Põlvamaalt võib leida läbilõike ajastulistest maitsetest, esindatud on pea kõik tollased ehituskunsti stiilid. Sealt leiame neogooti stiilis Toolamaa, barokse Ahja, klassitsistliku Räpina ning historitsistlikud Mooste ja Pikavere härrastemajad. Sama kirju oli ka Põlvamaa mõisnike seltskond, kelle hulgast võib leida nii feldmarssaleid ja ministreid kui ka lihtsaid, ent töökaid mõisaperemehi. Olgu see raamat saatjaks ajarännakul, mis paneb Põlvamaa maalilised vaated kõnelema ammu olnud ja mõnigi korda ka kadunust. Lugeja leiab siit nii mõndagi huvitavat selle kauni Lõuna-Eesti maakonna ajalooga seonduvast.
Tallinn,
juuni-oktoober 2012
Alo Särg
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.