…”Vahel on loodus hullutujuliselt helde: annab küllaga ja puistab veel kassi-jao juurde. Illile ja Hildale oli ta andnud niimoodi ilu ning vaimu. Vaimust kantud ilu. Seda päris ilu, mis on sõnadesse panemata. Mis ümbritseb ja saadab inimest nagu… atmosfäär. Kuid loodus on vingerpussidega. Arvatakse, et isegi kade. Tema ei salli endataolisust, täiust. Midagi küllaga andes jätab ta teisest kohast puudu. Kuskilt peab lonkama. Midagi peab haiget tegema. Illi ja Hilda jättis ta ilma tervisest. Ilu ja vaim võivad saada sel puhul erilise läbipaistvuse, aura, kütkestusjõu. Nägu omandab marmori erakordse tundlikkuse. Võib-olla on need lootus ja lootusetus, mis heitlevad peenvarjundeis. Võib-olla on see loojangu kütkestus puhte künnisel. Prelüüd enne proloogi.”…
Raamatute köited on lihtsalt kohutavad:
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.