Ma mäletan, et nii vanaema kui onu Carl olid meie suvemaja suhtes üpris kriitilised, kuid erinevatel põhjustel. Onu Carl, keda küll peeti veidi imelikuks, kuid kes teadis kõigest peaaegu kõike, ütles, et see maa pole mingi maja, villa pole see mitte mingil juhul ja korter ammugi mitte. Nähtust võinuks vahest kirjeldada kui teatud hulka punaseks värvitud ja üksteise kõrvale ning üksteise otsa paigutatud puukaste. Midagi nagu Stockholmi Ooperimaja, leidis onu Carl.
Seega siis: mõningad punaseks värvitud, valgete nurkadega ja suvalist risti-rästi paigutatud samamoodi valgeks võõbatud liistudega puukastid. Alumise korruse aknad olid kõrged ja lasid tuult läbi, ülemise korruse aknad olid ruudukujulised ja meenutasid vaguniaknaid – tuult läbi ei lasknud, kuid seevastu ei saanud neid avada. Katus oli kaetud kulunud ja lapitud tõrvapapiga. Paduvihma ajal jooksis vesi mööda ülemise veranda seina ema tuppa, kus lillemustriline tapeet oli lahti ligunenud ja kummis. Kogu see kastikuhi toetus kaheteistkümnele kõrgele kivile. Alumise osa ja aukliku maapinna vahel oli niisiis umbes seitsmekümne sentimeetri kõrgune vaheruum. Seal oli halliks tõmbunud puumaterjali, katkisi korvtoole, kolm kummalise kujuga roostetanud pada, mõned kotid tsementi, kulunud autokumme, katkisi majariistu sisaldav plekkvann, hunnikute viisi terastraadiga kinniseotud ajalehti. Alati võis sealt leida midagi tarviklikku. Muidugi oli maja alla roomamine keelatud, ema vist arvas, et võime roostetanud naelte otsas viga saada või et majalogu meie kohal äkitselt kokku variseb. …
Loomingu Raamatukogu 1997/7-8
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.