“See ja teine”

Läänes ei ole olemas ühtki õpetust, mis aitaks inimesel pääseda määratlustest ja piiritlustest, mille hulgas keskne on inimese enda, isiksuse määratlemine. Meie kultuur sunnib selle määratluse ja ka ise end määratlema. See puudutab nii meie usutunnistust, kutsumust, iseloomu, eriala kui paljut muud. Filosoofiline ja müstiline taoism on andnud inimesele võimaluse olla sisemiselt vaba, loobuda enesemääratlustest. Selline määratlemata-olemine, voolav ja hajuv eksistents ei ole muidugi paljude pärisosa, et selleni jõuda, tuleb ületada nii iseenda kui ühiskonna hirm ja vastuseis.

Kinniolek mõistetes, definitsioonides, piirides ja hirm kaotada iseend, oma identiteeti, usku, isiksust on ahistanud vaimset vabadust Läänes, teinud vaimuinimestest ideede, uskude või ideoloogiate teenrid. Kuigi siin on vabaduse eeldused sama suured kui teistes kultuuridest. Mida Lääs vajaks, ei ole revolutsioon, oma identiteedi vahetamine Ida oma vastu või sellest loobumine millegi muu kasuks. Lääs ei vaja hiina kirja, pöördumist buddhismi või taoismi, ei vist tingimata ka joogat või tai-ji´d. Lääs vajaks lihtsalt rohkem avatust, seda, et aken tehtaks lahti ja värske tuuleõhk pääseks sisse. Lääs vajaks seda, et ta ei peaks ikka ja alati olema tingimata Lääs.