Aga ma hoolin, ja sügavalt. Minu jaoks on inimesed igavad, välja arvatud siis, kui nad leinavad. Tervises, hävingus, näljas, hirmutegudes, hiilguses või normaalsuses on väga vähe sellist, mis huvitaks mind (huvitaks MIND!) samavõrra kui emata lapsed. Emata lapsed on puhas vares. Tundelisele linnule on säärase pesa rüüstamine küps, külluslik ja viib keele alla.
Ühes Londoni korteris vaatavad kaks poissi tõtt ema surma talumatu kurbusega. Nende isa, Ted Hughesi uurija ja karune romantik, näeb ees ootavat tulevikku täis heasoovlikke külalisi ja absoluutset tühjust. Sel meeleheitehetkel saabub nende juurde Vares – vaenlane, trikster, ravitseja, lapsehoidja. Seda sentimentaalset lindu lihtsalt tõmbab leinava pere poole ning ta ähvardab, et ei lahku enne, kui nad teda enam ei vaja. See erakordne ja äärmiselt omapärane raamat – osalt jutustus, osalt proosapoeem, osalt polüfooniline mõistujutt – on kaastundlik ja õrn, kuid samas rohmakas, bravuurne ja kriipiv, täis ootamatut huumorit ja sügavaid emotsionaalseid tõdesid.
Max Porter töötab kirjastusalal. Ta elab oma naise ja lastega Lõuna-Londonis. See on tema esimene raamat.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.