Olavi Paavolainen on Soome kirjanduse suuri nimesid ja teda ei ole Soomes unustatud. Pärast Paavolaise surma 1964. aastal on temast kirjutatud mitmeid elulooraamatuid, mille pealkirjad ise annavad märku, kuidas kujunes legend: “Suurepärane Olavi Paavolainen”, “Sümbolist Olavi Paavolainen” , “Paavolainen, käilakuju”. Tema raamatutest tehakse ikka ja jälle uustrükke, viimati ilmus 2012. aastal ühte köitesse koondatud “Sünge monoloog”. Nüüd ilmub see raamat esimest korda ka Eestis.
…. Nii kogunenud materjalist koostas ta pärast sõja lõppemist 1946. aasta suvel päeviku vormis kaheköitelise teose “Sünge monoloog”. Kuigi on kaheldud, kas päevik on ikka ehtne, ja autorit süüdistatud tagantjäreletarkuses, tugineb raamatus kasustatud materjal kõige järgi otsustades ikkagi algupärastele ülestähendustele, mis peegeldavad Paavolaise tegelikke tundeid. See ei ole siiski ajalooline dokument, sest raamatut avaldamiseks ette valmistades Paavolainen mõistagi valis ja töötles materjali. Tuleb ka tähele panna, et rootsikeelse tõlke ja uue trüki jaoks parandas ja lühendas Paavolainen teksti ise viisil, millest võib arvata, et ta tahtis esimese trüki teravust pisut leevendada.
…
“Sünges monoloogis” on kriitika teravik suunatud eriti jõuliselt Suur-Soome ideest pimestatud kodanluse venevihale, kuid Paavolainen väljendab oma kahtlusi ka pärast sõda kiiruga loodud Ühingu Soome-Nõukogude Liit “rabeleva ja imporviseeritud” tegutsemisviisi suhtes. Praegu, kui kunagised tormid “Sünge monoloogi” ümber on vaibunud, teeb rõõmu, et raamatut peetakse ikka veel avaldamisväärseks. Lugemis väärt on see raamat olnud alati.
Erkki Tuomioja
Juuli 2012
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.