“Suur Gatsbyt” (1925) pidas kirjanik õigusega oma parimaks teoseks. Romaani peategelaseks on uusrikkast Jay Gatsby, kes üritab end meeleheitlikult “rikaste ja ilusate” maailmas kehtestada. Ometi ei ole Gatsby harilik wannabe, tema teguviis on kantud lootusest võita tagasi vahepeal abiellunud armsam. Kuid Gatsby ei kuulu loomu poolest sisutühja seltskonda, mistõttu tema ponnistused on viljatud, traagiline lõpp ette määratud.
“Suur Gatsby” on kirjutatud intensiivses, väljapeetud stiilis ning suurepärase kompositsioonitundega. Ühelt poolt paljastatakse siin ameerikalikku edule orinteeritust – jõukat seltskonda kirjeldavate stseenide grotesksus ajab suisa judinad peale. Tuleb tõdeda, et teose õhustik mõjub Eesti praeguse tegelikkuse taustal üllatavalt ajakohasena. Samas ei tegelda raamatus uimase moraalilugemisega: teos on sündmusterohke, täis psühholoogilist pinget ja ootamatuid keerdkäike.
Väga õnnestunuks tuleb pidada jutustajast minategelase Carraway karakterit, mille abil Fitzgerald saavutab sündmustiku ja teiste tegelaste suhtes kriitilise distantsi. “Suur Gatsby” on raamat meeleheitlikust kirest, täitumatutest unistustest, kõrgseltskonna tühisusest ja reetlikkusest.
“Tol õhtul, kui ma esmakordselt Gatsby majja läksin, olin mina arvatavasti üks vähestest külalistest, keda oli tegelikult kutsutud. Gatsby juurde ei oodatud küllakutset – sinna lihtsalt mindi. Istuti autosse, sõideti Long Islandile ja leiti end korraga Gatsby väravast. Tavaliselt leidus ikka keegi, kes Gatsbyt isiklikult tundis ja uustulnukaid tutvustas, seejärel aga pidas igaüks end üleval, nagu viibiks ta mõnes lõbustuspargis. Juhtus mõnikord sedagi, et külalised tulid ning läksid, ilma et nad oleksid peremeest kohanud – tulid selle lihtsameelse endastmõistetavusega, mida Gatsby pidudel kasutati sissepääsupiletiks.”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.