See kolmeosaline komplekt (Oxford Library of English Usage) – mis koosneb eraldi köidetest Grammar (grammatika), Spelling (õigekiri) ja Usage (keelekasutus) – on tõeline inglise keele “kuldstandard”.
Oxfordi ülikooli kirjastus (Oxford University Press) on maailma autoriteetseim inglise keele lättekoht. See komplekt ei ole tavaline kooliõpik, vaid praktiline ja detailne käsiraamatute süsteem, mis on jagatud kolmeks sammaskujuliseks teemaks:
– Grammar (Grammatika): Keskendub lauseehitusele, aegadele, kõneviisidele ja reeglitele. See seletab lahti miks keel nii toimib, mitte ei käsi lihtsalt meelde jätta.
– Spelling (Õigekiri): Katab inglise keele sageli ebaloogilised õigekirjareeglid, erandid, poolitamised, suurtähtede kasutuse ja erinevused Briti ning Ameerika inglise keele vahel.
– Usage (Keelekasutus/Stiil): See on komplekti kõige väärtuslikum osa. See ei räägi niivõrd kuivadest reeglitest, vaid sellest, kuidas keelt loomulikult ja korrektselt kasutada. See lahendab igavesi dilemmasid (nt vahe sõnadel imply vs. infer, affect vs. effect) ning aitab vältida kohmakaid klišeesid või liigset bürokraatlikku keelt.
Autoriteetsus ja täpsus: Kui sul on vaja argumenti keelelises vaidluses või kindlustunnet tõlkes/tekstis, on Oxfordile viitamine alati ümberlükkamatu argument. See on nö “viimane kohtunik”.
Praktilisus vs. Teooria: Need raamatud on üles ehitatud otsingusõbralikult (tavaliselt tähestikulises või väga selgelt liigendatud korras). Sa ei pea lugema peatükkide kaupa teooriat, vaid saad otsida otse konkreetset probleemi, mis sul kirjutamisel või tõlkimisel ette tuli.
Ideaalne tööriist profesionalidele: See on asendamatu abimees kõigile, kes töötavad tekstidega süvitsi – tõlkijatele, toimetajatele, keeletoimetajatele ja e-raamatute loojatele. See aitab tabada inglise keele peeneid nüansse ja registreid (ametlik vs. vaba keelekasutus).
Ajatu väärtus riiulil: Erinevalt tarkvarast või äppidest, mis nõuavad tellimust, on füüsiline Oxfordi teatmeteoste komplekt investeering aastakümneteks. Keele tuumikreeglid ja stiilinõuanded ei muutu üleöö.
1965 (Algupärand / Esmatrükk): See on inglise keele ajaloo märgiline aasta. Just siis ilmus H. W. Fowleri legendaarse teose “A Dictionary of Modern English Usage” põhjalikult uuendatud teine trükk, mille toimetas Sir Ernest Gowers. See versioon sai absoluutseks klassikaks – see tabas täiuslikku tasakaalu traditsioonilise akadeemilise inglise keele ja 20. sajandi keskpaiga kaasaegse keelekasutuse vahel.
Guild Publishing & 1991: Guild Publishing oli Suurbritannia mainekas raamatuklubide kirjastus (Book Club Associates), mis spetsialiseerus tavaliste pehmekaanaliste või lihtsate õpikute väljaandmisele kõrgekvaliteediliste, esinduslike ja kaunite kõvakaaneliste “raamatukogu” eriväljaannetena. See 1991. aasta karbikomplekt (boxed set) võttis sisu poolest selle sama hinnatud klassikalise teksti, kuid vormistas selle kauniks, punaste kaante ja kuldsete kirjadega luksuslikumaks köiteks, mis on mõeldud kestma.
Autorid:
A. J. Thomson (Audrey Jean Thomson) on inglise keele kui võõrkeele (EFL – English as a Foreign Language) õpetamise ajaloos tõeline legend, kuigi tema nimi käib peaaegu alati paaris teise autoriga: A. V. Martinet (Agnes V. Martinet).Kui sa vaatad oma komplekti Grammar (grammatika) köidet, siis see põhineb suure tõenäosusega nende kahe autori elutööl – maailmakuulsal teosel “A Practical English Grammar”.
A. V. Martinet (Agnes Wallace Martinet) – Erinevalt prantsusepärasest nimest sündis ja sai ta hariduse tegelikult Šotimaal Edinburghis. Ta lõpetas sealse kohaliku Edinburghi ülikooli magistrikraadiga keelte alal (MA in Languages). Enne raamatu kirjutamist ja selle vältel töötas ta pikaajaliselt inglise keele õpetajana. Ta õpetas Suurbritannias täiskasvanuid väga erinevatest rahvustest ja elas kaks aastat ka Hispaanias, kus õpetas inglise keelt võõrkeelena. Täpselt nagu Thomson, pühendas ka Martinet kogu oma ülejäänud professionaalse elu sellele ühele suursaavutusele – “A Practical English Grammar” käsiraamatule ja selle juurde kuuluvatele arvukatele harjutusvihikutele. Ka tema ei kirjutanud muid raamatuid ega otsinud avalikkuse tähelepanu.
R. E. Allen (Robert Edward Allen) – kes toimetas ja pani kokku komplekti “Spelling” (õigekiri). Erinevalt eelmistest autoritest, kes olid praktiseerivad õpetajad, oli R. E. Allen tõeline Oxfordi raskekaalu leksikograaf ehk sõnaraamatute koostaja. Kuna komplekt põhineb 1965. aasta klassikalisel keelekasutusel, vajas see 1990ndate alguseks värskendust, et sobida kaasaegsesse maailma (arvutid, muutunud ärikeel jne). Oxford valis selleks ülesandeks just Alleni. Ta oli meister võtma klassikalist pärandit ja kohandama seda nii, et reeglid jääksid rangeks ja puhtaks, kuid vastaksid 20. sajandi lõpu reaalsusele. Tema koostatud on ka kuulus “The Oxford Spelling Dictionary”. Erinevalt Thomsonist ja Martinet’st, kes kirjutasid ühte raamatut, oli Allen Oxford University Pressi “töömasin”. Tema käe all ilmusid kümned erinevad Oxfordi sõnaraamatud, õigekirja teatmikud ja stiilijuhendid. Ta oli filoloog, kes elas ja hingas sõnade etümoloogiat (päritolu) ja täpset õigekirja.
Henry Watson Fowler (1858–1933) – Fowler ei olnud kuiv kabineet-akadeemik. Ta oli algselt kooliõpetaja, kes loobus tööst ja kolis üksikule Guernsey saarele La Manche’i väinas. Seal elas ta rannikul väikeses majakeses äärmiselt askeetlikku elu: ta jooksis iga päev iga ilmaga merre ujuma, tegi rasket füüsilist tööd ja pühendas kogu ülejäänud aja koos oma venna Frankiga inglise keele sõnade ja lausete lahkamisele. Just seal saarel pani ta kokku oma absoluutse meistriteose: “A Dictionary of Modern English Usage” (mille 1965. aasta uuendatud trükk ongi komplekti Usage osa vundamendiks).
See raamat muutis maailma, sest Fowler ei näägutanud lihtsalt reeglite kallal. Ta vihkas silmakirjalikkust, klišeesid, liigset peenutsemist ja pedantsust. Ta kirjutas terava huumoriga, kohati irooniliselt ja üliotsekoheselt, pilgates ajakirjanikke ja poliitikuid, kes kasutasid kohmakaid ja lohisevaid väljendeid. Suurbritannias ja USA-s muutus tema nimi kvaliteedimärgiks. Kui toimetuses tekkis vaidlus, kas keegi kasutas sõna õigesti, öeldi: “Vaata Fowlerist järele!” (või lihtsalt: “Mida Fowler ütleb?”). Teda tsiteerisid oma kirjutistes ja kõnedes mehed nagu Winston Churchill.
Sir Ernest Gowers (1880–1966) oli kõrge Briti riigiametnik. Erinevalt tüüpilistest bürokraatidest vihkas ta aga üle kõige “kantsleikeelt”, ametnikuterminoloogiat ja segast juriidilist keelekasutust. Tema elutööks sai õpetada ametnikke ja inimesi kirjutama lihtsalt, selgelt ja arusaadavalt. Tema enda kirjutatud raamat “The Complete Plain Words” on siiani ingliskeelses ärimaailmas ja avalikus halduses piibel.
Kui Fowler 1933. aastal suri, jäi tema kuulus raamat ajale jalgu – maailm muutus kiiresti. Oxford University Press teadis, et raamat vajab uut trükki, kuid keegi ei julgenud “püha Fowleri” teksti puutuda. See ülesanne usaldati lõpuks Gowersile.
Gowers tegi geniaalset tööd: ta säilitas Fowleri vaimukuse ja teravuse, kuid rookis välja vananenud 19. sajandi näited ning kohandas raamatu kaasaegse (1965. aasta) maailma jaoks. Sellest sündis “Fowler’s Modern English Usage, revised by Sir Ernest Gowers” – raamat, mida peetakse selle teose läbi aegade parimaks versiooniks.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.