On öeldud, et Francois Mauriac kirjutas eluaeg aina uuesti ühte ja sedasama raamatut – traagilist, katoliiklikust resignatsioonist ainult veidi mahendatud lugu Edela-Prantsusmaa kodanliku provintsiperekonna hääbumisest. See väide on omamoodi õige vähemalt ta arvukate, natuke monotoonsete ja imelikult ühepikkuste romaanide kohta, mille tegevuskohad ja keskkond on needsamad, kust kirjanik ise pärineb. Mauriaci tegelased on sageli väliselt kuidagi loiud, roidunud, passiivsed. Isegi mõrvatakse pigem tegemata jäänud kui tehtud teoga, jättes ütlemata hoiatava sõna, jättes haige ilma hoolitsuseta. Välise üksluisuse all aga tuikab Mauriaci tegelaste sisemine, sageli äärmiselt pingeline unistusterohke elu, mille jälgimisel autor kunagi kohtunikuks ei hakka.
Sari: “Varamu”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.