“Tuli laevas”

Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud William Goldingi vahetu merekogemus pärineb kirjaniku noorusest: 1940. aastal astus a Briti Kuninglikku Mereväkke, osales seejärel Teises maailmasõjas, kus võitles vaenlase lahingulaevade, allveelaevade ja lennukitega, osaledes muuhulgas ka sakslaste Bismarcki uputamisel; sõja lõpuks tõusis ta leitnandiks, raketikaatri ülemaks. Selle perioodi kirjanduslikuks kajastuseks kujunes hiljem romaan “Merehädaline Martin”.

Kirjaniku mahukamaks teoseks on aastatel 1980-1989 loodud mereteemaline triloogia “Teekond maailma lõppu” (To the end of the Earth), mis koosneb raamatutest: “Mereristsed” (Rites of Passage), “Tuulevaikus” (Close Quarters), “Tuli laevas” (Fire Down Below). Kõigi nende tegevus toimub 1809. aastal Inglismaalt Austraaliasse purjetaval vanal sõjalaeval, mille meeskond ja reisiseltskond on üsna kirju – tulevased koloniaalametnikud, sõdurid, väljarändajad, õnneotsijad. Teose peategelaseks on noor, romantiline, ambitsioonikate tulevikuplaanidega mister Talbot, kes peab ristiisa soovitusel merepäevikut, kuhu jäädvustab kõik selle ligi aastapikkuse reisi dramaatilised sündmused. Triloogia keskmeks on tuulevaiksel ookeanil toimuv kohtumine teise Inglise laevaga.

“Tuli laevas” on veelgi rohkem tulvil ohutunnet ja dramaatikat kui triloogia eelmised osad. Armetu, pehkinud purjelaev Alcyone on oma retke viimasel etapil kursist tublisti kõrvale kaldunud, kaugele lõunasse kandunud; tormid ja jää on laeva rängalt räsinud. Ainult trossid hoiavad lagunevat laevakeret koos. Umbes sama võib piltlikult öelda ka meeskonna ja laeva reisiseltskonna meeleolu ning füüsilise seisundi kohta. Kuid Edmund FitzHenry Talbotit hoiab masenduspiirist kõrgemal mõte kaunile miss Chumleyle, kes on teel Indiasse. Pärast riskantset operatsiooni, mille puhul fokkmasti taaspüstitamisel võetakse appi tulikuum metall, hakkab laevateki varjus hõõguma aeglane nähtamatu tuli…