Bibliotheca Controversiarum
Olles uurinud pikki aastaid varauusaegseid arhiividokumente, mis lubasid heita pilke tollasele Euroopa rahvakultuurile, on Carlo Ginzburg viimastel kümnenditel suundunud kõrgkultuuri kirjandustekstide eritlemisele, unustamata sealjuures arhiivides saadud kogemusi. “Ükski saar pole saar” on suurepärane näide, kuidas on võrdlev-ajaloolisest vaatenurgast võimalik ümber hinnata klassikalisi kirjandustekste, luua ootamatuid seoseid, tuua päevavalgele varjatud mõjuänge ja peeneid vormimänge. Ginzburgi teos pakub põnevat lugemist kirjandusajaloost huvitanutele, ent annab ühtlasi aimu kultuuriajaloo uutest võimalustest ja väljavaadetest.
Marek Tamm
Tallinna Ülikool
Carlo Ginzburgi neli esseed inglise kirjanduse “saarelisusest” sisaldavad kanget eliksiiri, mis koosneb tekstimõnust, uudishimust ja küsimiskiusust. Analüüsitav tekstivaru tundub Ginzburgi osaval juhtimisel olevat ammendamatu, kajaefektid tekstide vahel meisterliku žestiga esile kutsutud, lakooniliselt rõkatavate märkustega. Neli retke varauusaegsetesse, 18. ja 19. sajandi tekstidesse on elegantsed kultuuriajaloolised põnevikud, mis keerlevad oluliste küsimuste ümber: kes loeb, kus loeb ja mida see tähendab? Milliselt kauguselt tuleb kultuurinähtust vaadelda? Millises kuues esineb ajalugu? Teades, et kirjanduse omapära kasvab välja hõõrumistest suuremas vaimses koosluses, tekstide vastukäivas naabruses – mida siis tähendab määratlus “inglise” kirjandus? Saar pole lõpuks saareline, kuid mittesaarelisus pole (siiski) manner.
Tiina Kirss
Tallinna Ülikool
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.