Juba mitmendat korda jookseb Tuurhalli väike võsu Siim Kotkaneeme kaldale, et seal seista ning üksisilmi mere poole sihtida. Tuuled puhuvad ja võimsalt laiub mere avar roheline pind. Taevas on tohutu ning vee kohal lai vaatepilt. Siit ei tõuse puid ega künkaid silma segama, siin on nii mõõtmatult avar, et hing tahaks sulada mere kohinaga ühte. Aga kõik see pole veel põhjuseks, miks väikemees Siim armastab Kotkaneemel seista.
Vahelduva elutempoga meri suvedest sügisesse, üle talvede kevadeni, pole saarerahvale midagi uut. Kõiki variatsioone paikkonnas elatava elu taustaks olevatest looduspiltidest tuntakse aastast aastasse. Nii on silmadele võrdselt kodune kevadise vetevälja hõbekoeline pehmus, suvise mere sügav rohelus, sügistormide eelne mustjashall teras ja talvine sinkjasvalge rannaäär, taamal tumedaks muutuv. Neid tervitatakse nõnda, kuis nad oma tulekul on aastakäigus järjekorda määratud. Ilmad ja meri moodustavad tiheda raami saartele. Nas suruvad eluvaldustele ilme ning suunavad mereteede kasutamist, laevade retki. Iga mõte ja südame tukse saarekamara pinnal kuulub randuvatele või lahkuvatele laevadele. Siinse rahva elusool, laevad, mida Uhu-Liivikul hoolega valmistatakse, on vetevälja veeretada, tuues vara ja tarbekaupu saarte elanikele, külastades võõraid randu, karastades sirguvast noorusest hakkajaid mehi. Ja mis sellest, et saare poegi ja mehi mõnikord hukkub ning enam tagasi ei tule – mere rohekas virvendus jääb nende auks igavesti helkima. …
(Tutvu raamatuga lähemalt meie blogis)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.