“Uus Noa”

Kuningaboad, huvitavad arlekiinkärnkonnad, tuttkanad, galaagod, tukod – ehk “osa minu suurest perest”, nagu ütleb Gerald Durrell enesestmõistetavalt. Igal isendil tema rändloomaaias on omad veidrad harjumused ja iseärasused. Näiteks šimpans Cholmondely, kes oli muidugi selles seltskonnas troonil, oskas lugu pidada heast sigaretist ja eelistas juua pigem leiget teed ning kartis kohutavalt madusid. Hoko ehk lind nimega Cuthbert, kel oli kombeks lartsatada end inimeste jalalabade peale, kui need seda kõige vähem ootasid.
Durrell kirjeldab eksootiliste ja haruldaste loomade püüdmist Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, samuti nende keerukaks osutunud söötmist ja hooldamist.
Sininägu-pärdik Footle armastas sukelduda ninapidi oma piimatassi, seevastu kusimansedele – hüüdnimega bandiidid – pakkusid kõige suuremat erutust Durrelli varbad.