Kui lõpuks vaikseks jääb, lubatakse neil keldrist lahkuda, aga majast välja minna ei tohi. Poiste elupaik on ülemisel korrusel ühes klassis. Akendest avaneb kohutavalt ilus vaade. Nii õudne, kui see ka ei ole, on see vaade tõesti ebamaiselt ilus ja sellel momendil on Merilil valusalt kahju, et ta seda jäädvustada ei suuda. Kogu linn põleb, leegid tõusevad kogu oma värvide ilus taevasse. On tunne, et linnas ei jää vist alles ainsatki maja, mis ei oleks purunenud, see lõõmab leekides.
Poisid kamandatakse välja päästetöödele. Ka Merili hiilib tagauksest välja, ta tahab minna vaatama, mis on ristiema perest saanud.
Koolimaja taga platsil on hobused, mitmed neist lamavad surnult maas, elusad hirnuvad ja karjuvad metsikult, saksa sõdurid askeldavad nende ümber.
Merili hiilib kiiresti ümber nurga ja pistab jooksu. Ta jookseb umbkaudu suunda otsides Estonia teatrini. Teater põleb, on osaliselt purustatud, kõik suured majad turuplatsi ümber on purustatud ja põlevad. Merili leiab suure vaevaga Lembitu tänava alguse, ainult seda tänavat mööda oskab ta minna ristiema majani. Kogu tänav on ääristatud väikeste puumajadega ja need kõik põlevad. Kuumus on nii suur, et tüdruk kardab, et ta ka ise põlema süttib. Ta peatub. Purunenud veevärgitorust purskab vett. Merili kastab oma riided ja rätiku märjaks, tõmbab selle siis üle pea ja jookseb edasi. Lõpuks ometi: ristiema maja on alles, ei põle, aga katusel on suur auk. Uksed on pärani, Merili jookseb majja. Koridori lagi on sisse langenud, prahti ja lauarisu põrand täis. Tüdruk märkab risuhunnikus oma punase jaki varrukat, ta haarab sellest kinni ja hakkab välja sikutama ning siis ta näeb: prahihunnikus on pomm, paras põrakas. Kui see nüüd lõhkeb!
Maja on vaikne, kedagi ei ole näha ega kuulda. Tüdruk taganeb tagasi tänavale. Kuhu on ristiema oma lastega läinud? Kuhugi varjendisse? Kust neid otsida? Tüdruk on nõutu.
Siis algab uus rünnak. Lennukid undavad üle linna, pommide vilin, plahvatused, mürin…
(Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.