“Võõrleegioni trikoloori all”

Prantsuse võõrleegion (pr.k. Legion etrangere) on 1831. aastal asutatud unikaalne eliitüksus Prantsuse armees, kuhu võetakse Prantsusmaa teenistusse vabatahtlikke sõltumata nende kodakondsusest. Võõrleegion asutati eeskätt Prantsuse koloniaalvalduste kaitseks, andmaks võimalusi värvata armeesse ka mitteprantslasi. Kaudne eesmärk oli eemaldada ühiskonnast potentsiaalsed mässajad ja tülitekitajad. Algne asukoht oli Alžeeria.
19. sajadnil oli leegionil oluline osa Prantsuse koloniaalimpeeriumi laiendamisel ja kindlustamisel Põhja-Aafrikas, Madagaskaril ja Indohiinas. Esimeses maailmasõjas võitles võõrleegion läänerindel, Dardanellides ja Makedoonias, kandes raskeid kaotusi. Leegionis teenivad teljeriikide kodanikud paigutati sõja ajaks Põhja-Aafrika garnisonidesse. 1932. aastal koosnes võõrleegion 30 000 mehest kuues rügemendis, millest üks paiknes Alžeerias ja Süürias, kolm Marokos, üks Indohiinas ning üks Tuneesias ja Marokos.
Prantsuse Võõrleegionis on läbi aegade teeninud ka üksikud Eestist pärit mehi. 1933-35 teenis selles üksuses orientalist Linnart Mälli isa õigusteadlane Eduard Mäll, kes räägib oma raamatus värvikalt elust Võõrleegionis ja kirjeldab kaasvõitlejaid, Põhja-Aafrika inimesi, ajalugu ja kultuuri.
Võõrleegionäridel lasus ka karavanide kaitsmise kohustus ning vähemalt kord tuli eestlasel ka sõjakate kõrbeelanike – tuareegidega – inimkaotustega lahingut pidada.
Käesolev raamat on 1938. aastal ilmunud “Võõrleegioni trikoloori all” uustrükk.