“Võsu rahvas ja tema lugu” on Soome lahe äärse rannaküla arengulugu läbi sajandite.
Käsitletud on Võsu esmamainimist, orjuseaega, talude päriseksostmist, randlase vaba ranna talupojaseisusesse jõudmist, elu Võsul Eesti iseseisvusaastatel, okupatsioonidest ja selle tagajärgedest Võsu rannarahvale.
Päris- ning teoorjusest vabanemine ning talude ja ehituskruntide päriseksostmine lõi uued võimalused küla arenguks. Ehitati kooli- ja seltsimaja. Algas ühistute areng. Avati pank ja ühisabi laenukassa, ühisuse pood, mitu erakauplust, postiasutus, kohvikuid, pagariäri, pansionaate, asutati Vabatahtlike Pritsumeest Selts oma orkestriga, võeti osa merekooli asutamisest Käsmus, tegutseti laulukooris, näitetrupis ja tantsuringis.
Rannatalud olid väikesed ja maad kehvad, seepärast jäi isatalu pidama vaid üks lastest. Teised lahkusid mujal koduväiks, sulaseks või tüdrukuks. Töötati metsas raielankidel, kivi- või lauavabrikus. Õpiti ameteid: laudsepaks, puusepaks, tisleriks, ehitusmeistriks, kingseppadeks, rätsepateks, õmblejateks jne. Mitmeid perede lastest läksid merele. Laevades vajati laevapoisse, madruseid, kokku, stjuuardeid jne. Pärast kaheaastast laevasõidupraktikat ja hoolikat õpperaha kogumist oli võimalik astuda merekooli, et nõutada tüürimehe või kapteni pabereid. Külas peeti eriliselt ihaldusväärseks kaugsõidukapteni ametit.
Võsu küla põlisrahvusse oli sulandunud soomlasi, kaks preislaste perekonda, ukrainlasi, venelasi, poolakaid, sakslasi ja üks lätlane. Siin ostsid nad talumaa või ehituskrundi, ehitasid elumaju, kasvatasid lapsi, tegid tööd ja võtsid osa küla ühistegevusest. Kuigi igal rahvusel on oma eripära, ei ole meil teada konflikte, mis oleksid tekkinud rahvuslikul pinnal. Koos teineteist toetades elati üle ka mereõnnetusi ja omaste hukkumisi. Kõike tuli ette. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.