“Kirikuõpetaja”
Sari: Nüüdisromaan Hanne Orstavik (s 1969) on Norra noorema põlvkonna kirjanik, kes on kirjutanud kümmekond tõsist, valusat ja keeletundlikku romaani. Teda on esile tõstetud terve rea auhindadega ning tema teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Orstavik on pärit Norra põhjapoolseimast maakonnast Finnmarkist, magistrikraadi omandas ta Oslo ülikoolis. “Kirikuõpetaja” tegevustik leiab aset meie päevil karmis Põhja-Norra tundrumaastikus […]
“Kirjad minu veskilt”
Küsida prantslastelt, kas ta on lugenud “Kirju minu veskilt”, on sama, mis küsida eestlastelt, kas ta on lugenud “Kevadet”. Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamat jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Ja veel üks ühine joon kahe teose vahel: mõlemad on inspireerinud […]
“Kirjad minu veskilt”
Küsida prantslastelt, kas ta on lugenud “Kirju minu veskilt”, on sama, mis küsida eestlastelt, kas ta on lugenud “Kevadet”. Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamat jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Ja veel üks ühine joon kahe teose vahel: mõlemad on inspireerinud […]
“Kirjad Trinidadi”
Mõned kriitikud on nimetanud autorit kirjanikuks, kes kirjutab tänase päeva inimese ahistusest, kuigi võiks kohe lisada, et samal ajal räägib ta samavõrd ja jätkuvalt inimese agressiivsusest. Tema tegelaste suhteid valitsevad pime kirg ja külm julmus. Annika Idströmi maailmas on inimesed üksteisele võõrad ja mida lähemates suhetes nad on, seda isekamalt ja julmemalt nad üksteise suhtes […]
“Kirjaniku tütar”
Romaan Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier´d, Prantsuse Akadeemia liiget, topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia lätte kuivamist ja kardab kõigest hingest armastatud tütre Sandy võõrdumist. On ju pärast abikaasa surma saanud tütrest talle viimane abi üksinduse vastu. Kui palju aega oli raisatud mõne algupärase idee, täpse sõna tagaajamiseks, samas kui […]
“Kirjutamata romaan ja teisi jutte”
Virginia Woolf 1882-1941 Kogumik sisaldab valiku lühijutte aastatest 1906-1941. Lühijutud olid Woolfile nii harjutused uute kirjutamisviiside katsetamiseks kui ka mänglevad vabadusepursked. “Omnibussis ja metroos üksteisele otsa vaadates kaeme me peeglisse, sellest tulebki ähmasus, klaasine läige meie silmis. Ning tuleviku romaanikirjanikele saab üha selgemaks, kui olulised need peegeldused on, sest muidugi pole peegeldusi üks, vaid peaaegu […]
“Kirkas kumas”
Romaanide “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga” ning “Naine ja ükssarvik” autori uus ajalooline teos viib lugeja Prantsuse revolutsiooni aegsesse Londonisse, kus noorte peategelaste tee ristub inglise luuletaja ja kunstniku William Blake´i tegemistega. Tiiger, tiiger, kirkas kumas põlislaanes põhjatumas. Kelle surematu kava loond sümmeetria kohutava? Kus need taeva, kauged ilmad, milles leekisid su silmad? Kus see tiib, mis tõusta […]
“Kirves”
Puidust kirvevarrelt leiti tohutu hulk verd ja mõned hallid juuksekarvad, kuid ühtki sõrmejälge kahjuks polnud. Ja ehkki keldriseinal leidus veriseid peopesa- ja pöidlajälgi, tegid laborimehed kindlaks, et need jäljed oli jätnud mr Lasser ise, kas kallaletungijast taandudes või põrandale kukkumise eel kobamisi seinalt tuge otsides. Kui tõtt öelda, siis oli see neetult verine lugu, aga […]
“Kitsas uks. Valerahategijad. Theseus.”
André Gide (1869-1951) oli omal eluajal tuntumaid prantsuse kirjanikke. Filosoofilise enesevaatlejana eitab ta kõigi indiviidi ahistavaid poliitilisi institutsioone ja moraalinorme. Tema loomingu vaimukas satiir ja impressionistlik meeleolukus on jätnud oma jälje nüüdisproosa arengusse. Nobeli auhinna pälvis André Gide 1947. aastal. “Kitsas uks” (1909) kuulub tema proosaloomingu alguperioodi, ja kui seni oli André Gide oma loomingut […]
“Kivi peal on kivi”
Tuntud poola nüüdiskirjaniku Wieslaw Mysliwski (s. 1932) realistlik külaromaan käsitleb sõjajärgsete aastate pingeid ja vastuolusid eri põlvkondade arusaamades. Minavormis kirjutatud romaanis põimuvad erinevad ajad ning saatused, originaalsel viisil vahelduvad huumor ning traagika, omaette tähelepanu väärib teose lüüriline külg.
“Kivist kohtunik”
Eunice Parchman tappis Coverdale´i pere sellepärast, et ta ei osanud lugeda ega kirjutada. Kui romaani esimene lause ütleb, kes kelle tappis ja miks, siis tundub, et edasi pole enam millestki rääkida. Ometi oskab Ruth Rendell lugejat lummata üksikasjaliku kirjeldusega, kuidas asi selleni jõudis. Mängus on hulk värvikaid karaktereid, kelle tegutsemist või olemust esitab autor kohati […]
“Klaasist hotell”
Vancouveri saare kõige põhjapoolsemas tipus asetseva hotelli baaridaam Vincent kohtub hotelli mõistatusliku omanikuga ning saab tema kaaslaseks, kuni selgub, et mees on ehitanud pettusel põhineva finantsskeemi, mille kokkuvarisemine hävitab paljude inimeste elu. Vincent lahkub ning leiab hiljem tööd kaubalaeval. Aastaid hiljem palgatakse üks Ponzi skeemi ohver uurima kummalist juhtumit – ühe naise jäljetut kadumist merel. […]
“Klaasitäis toomingumarju”
Raamatu koostaja on püüdnud näidata Siberi mitmekülgset elu, tutvustada Siberi kirjanikke, kes paari viimase aastakümne vältel tuntuks on saanud ja üldise tunnustuse võitnud. Raamatus on järgmiste autorite jutud ja luuletused: Vladimir Gussenkov, Askold Jakubovski, David Konstantinovski, Boriss Lapin, Ilja Lavrov, Gennadi Maškin, Valentin Rasputin, Dmitri Sergejev, Anatoli Šastin, Vjatšeslav Šugajev, Viktor Bajanov, Georgi Graubin, Zori […]
“Klaaskehad. Musta melanhoolia triloogia I raamat”
Rootsis on vallandunud enesetappude laine: noored inimesed võtavad endalt elu mitmesugustel hirmuäratavatel viisidel. Kõik vabasurma läinud noored fännasid muusikut nimega Nälg ja kõikide surnukehade juurest leitakse vanamoodne pleier ja kassett. Juhtumeid hakkab uurima triloogiast “Victoria Bergmani nõrkus” tuttav politseikomissar Jens Hurtig. Kunstnikust sõbra Iisaku kaudu satub Jens vabaajakeskusse, kus noored Nälja fännid koos käivad. Nende […]
“Klara ja Päike”
Nobeli preemiaga pärjatud Briti kirjaniku Kazuo Ishiguro 2021. aastal ilmunud romaani „Klara ja Päike” tegevus toimub ilmselt mitte eriti kauges tulevikus, tõenäoliselt Ameerika Ühendriikides. Raamatu peategelane ja minajutustaja on robot, TS ehk tehissõber Klara, kes on kavandatud teismeliste seltsiliseks. Paremates perekondades on nimelt kombeks lapsi geneetiliselt töödelda ehk „kõrgendada”, et neil oleks võimalik elus paremini […]
“Kleidivaras”
Natalie Meg Evansi esikromaan “Kleidivaras” viib lugeja 1930. aastate Pariisi kõrgmoeloojate armutusse maailma. Romaani peategelaseks on terane ja hakkaja Alix Gower, kelle unistuseks on saada sama edukas moeloojaks nagu Coco Chanel. Alixil on imetlusväärne anne: ta suudab kopeerida ükskõik milliseid kõrgmoe kavandeid, olles neile üksnes põgusa pilgu heitnud. Tänu sellele oskusele saab ta tööd ühes […]
“Klingsori viimane suvi”
Hesse arvukatest jutustustest on esilekerkivamaid 1920. aastal avaldatud “Klingsori viimane suvi”, mille probleemistik langeb mitmeti ühte “Stepihundi” omaga. Vananev kunstnik Klingsor tunnetab valuliselt kodanliku kunstielu ummikussejooksmist ajal, mil sõjast vapustatud Euroopas toimub põhjalik väärtuste ümberhindamine. Loomingu Raamatukogu 40/1965
“Klockrike teekond”
Nimekas rootsi kirjanik Harry Martinson (1904-1975; Nobeli preemia 1974), Rootsi Akadeemia liige, luuletaja ja filosoof, oli äärmiselt huvitava, seiklusliku elukäiguga mees. Tema põhiromaan “Klockrike teekond” viib meid kaasa mööda maad rändavate meestega, kes on vabad elu kohustustest ja aja sunnist. See on ühtaegu teekond mööda Rootsimaad, kuid ka ajarännak unistuste kihelkonda Klockrikesse (Kellariiki).
“Klouni silmaga”
“Klouni silmaga” (“Ansichten eines Clowns”, 1963, e.k 1968) on saksa kriitilise realisti Heinrich Bölli sisukamaid ja probleemitihedamaid romaane. Nagu paljude teiste Bölli teoste tegelased, on ka selle romaani peategelane Hans Schnier tagasipöörduja – Teisest maailmasõjast tulnud sõdur, kes ei leia endale sõjajärgsel Saksamaal kohta. Võõrandunud oma sõja ajal rikastunud perekonnast, kus valitsevad revanšimeeleolud ja silmakirjatsev […]
“Kodanlasest aadlimees. Arst vastu tahtmist”
Moliére alias Jean-Baptiste Poquelin on igati ületanud kolmesaja aasta piiri. Sündinud jaanuaris 1622 Pariisis, suri ta samas linnas viiekümne ühe aastasena 17. veebruaril 1673 pärast oma viimase komöödia “Ebahaige” neljandat etendust. Sealtpeale on Moliére looming ja temast lähtuv näitekunstitraditsioon viljastanud peaaegu kõigi Euroopa rahvaste teatrit ja ta mõju on ulatunud üsna kaugele Aasia ja Aafrika […]
