Dokumentide kogumik
Dissidentluse mõistest
Dissidentlusest kui vastupanuliikumise ühest vormist Nõukogude Liidus saame rääkida alates 1960. aastate keskpaigast kuni NSVL lagunemiseni 1990. aastate alguses. Väidetavalt sündis termin “dissident” 1965. a lõpus seoses J. Danieli ja A. Sinjavski arreteerimisega korraldatud miitingutega Moskvas Puškini väljakul. Temini sisu on küllaltki laialivalguv, sinna alla mahub väga erinevat liiki vastuhakk võimudele. Kuna 1960. aastatel toimus vastupanuliikumises kvalitatiivne nihe, siis oli vaja seda kuidagi ka nimetada. Dissidentluse mõiste on suuresti Lääne päritolu, asjaosalised ise eelistasid nimetust “teisitimõtlejad” (inakomõstljaštši). Nii sedastab ka vastupanuliikumise uurija Jacques Rossi GULAGi teatmikus: “Dissident – teisitimõtleja (1970. aastate algusest).” Vastupanuliikumine muutus suures osas avalikuks, inimesed esinesid oma nime all ja avalikult. Sündisid inimõiguste kaitse liikumine, kodanikuõiguste kaitse liikumine, rahvusvähemuste õiguste kaitse liikumised jt. Kõik need mahtusid enamasti ühisnimetaja “dissidendid” alla.
Dissident kitsamas mõttes oli isik, kes avalikult nõudis võimudelt nii siseriiklike kui ka rahvusvaheliste lepete ja seaduste järgimist ja täitmist.
…
AD FONTES 17
Raamatus on pühendus, kaaned kulunud
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.