“Eesti sõjaväe Pioneeripataljon”

Areng ja koostöö 1917-1940.

15. detsembril 1917. aastal moodustati Eesti rahvusdiviisis insenerirood, millest sai alguse Eesti sõjaväe pioneeriteenistus. Vabadussõjas tegutsesid eesti pioneerid Inseneripataljoni koosseisus ning kandsid nimetuse sapöörid. Sapööride peamiseks tegevusalaks oli välikindlustuste loomine meie rahvuspiiridel, mis hõlbustas Eesti territooriumi kaitse korraldamise Vabadussõja lõppetapil.

15. märtsil 1924 loodi Eesti sõjaväe Inseneripataljoni baasil kaks uut väeosa – Pioneeripataljon ja Sidepataljon. Pioneeripataljoni peaülesandeks oli väeliigi väljaõppe organiseerimine ajateenijatele, inseneriväe inimreservi ettevalmistamine ja Eesti sõjaväe rahuaegsele tegevusele insenerialase toetuse tagamine. Aastatel 1920-1940 inseneriväes toimunud sihikindlate struktuuri- ja organisatsiooniliste muutuste tulemusena läbis Pioneeripataljon märkimisväärse struktuurse, väljaõppelise ja tehnilise arengu. Ta täiendas oma varustust ja tehnikat ning osales uute pioneerivahendite väljatöötamises. 1940. aastaks oli Pioneeripataljoni näol tegemist tehnilise väeosaga, millel oli arenenud struktuur ja väljaõppesüsteem. Käesolev raamat räägibki Pioneeripataljonist kui Eesti sõjaväe inseneri väeliigi väeosast, tema arengust, ülesehitusest ja isikkoosseisust aastatel 1917-1940. Raamat toetub enamjaolt arhiiviallikatele ning sisaldab rohkelt pildimaterjali – fotosid, tabeleid ja diagramme, mis pakuvad tekstis esitatule head täiendust.