Sündisin Tallinnas 6. juunil 1892. Olin oma vanemate neljas ja viimane laps. Temperamenti oli mul juba sündides: ema rääkis tihti, et olin maailma tulnud suure kisaga.
Minu mälestused algavad 1897. a. jõuludega. Nädal enne pühi tabas mind suur õnnetus. Ema ja tädi olid ägedas pühade ettevalmistustöös ega saanud mahti minu järele valvata. Ma nimelt ei mallanud kuidagi paigal olla, nii et ema tihti isale oli ütelnud: sel lapsel on küll elavhõbe keres. Nüüd olin keksides sattunud liiga ligidale ahju suus keevale veekatlale, kleidi äär hakkas katlasanga kinni ja nii tõmbasin katlavee oma jalgadele. Suure kisa peale ruttasid ema ja tädi mulle appi, keegi naabreist jooksnud aga tohtrit tooma. Ema ja tädi ei taibanud suures ärevusest arsti tulekut ära oodata, vaid rebisid mul jalgadelt koos villaste sukkadega ka naha maha. Mul tuli kaua aega lamada, kuni jalad paranesid, aga väikesed armid on praegugi jalgadel. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.