Uurides Vabadussõja operatiivset ja taktialist juhtimist, ei näe me seal kindlakujulist doktriini, mis võiks meile olla kõrvalekaldumatuks juhiseks tulevikus. Nägime, et ühe ja sama põhimõtte järgi toimides saavutati ühes olukorras edu, teises mitte. Panime tähele, et juhid, kes omasid paremat ettevalmistust juhtimistööks, suutsid saavutada paremaid tagajärgi. Ent nende kõrvale tõusid juhid, kes omasid sõjateoreetilist ettevalmistust hoopis vähemal määral, kuid kes oma raudse tahtejõu ja enesevalitsemisega suutsid raskemaiski olukorris palju korda saata. Seejuures oli moraalsel elemendil eriti suur tähtsus.
Kuigi pole kaht üksteisega täiesti sarnast lahingut, veel vähem kaht sõda, mis operatiivse ja taktikalise juhtimise seisukohalt oleks täiesti samasugused, osutub siiski möödunud sõdade uurimine vajalikuks. Eriti peab seda ütlema Vabadussõja uurimise kohta, mis teostus meie oludes, meie maastikul ja samade rahvuste vahel, kelle vahel pole sõjalised kokkupõrked võimatud tulevikuski. Vabadussõja põhjalik uurimine annab meile rikkalikult õpiseid, mitte aga kindlaid reegleid tuleviku jaoks. See teeb juhi sõjalise mõtlemise painduvamaks, annab enesekindlust ning võimaldab tal teha kiiresti õige otsus igasuguses muutlikus sõjalises olukorras ka uute võitlusvahendite olemaolul. Sügav isamaa-armastus ja kõikumata riigitruudus on ja jääb aga iga juhi põhiväärtuseks.
Major Paul Villemi (1937)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.