“Kirurgia läbi sajandite”

Haigused on niisama vanad kui elu. Inimese võitlus nendega ulatub kaugesse minevikku. Aastatuhandete jooksul on arstiteadus loendamatute eksimuste ja ohvrite hinnaga saavutanud tänapäeva taseme. Tee, mis selleni viis, on tükati oma ajaloolise pidevuse kaotanud. Teda sillutanud ürikud on kas hävinud või tolmuvad haruldustena raamatukogudes. Inimesed, teerajajad, on ise ammu manalasse varisenud. Kelle käest küsida? Ja – kelle jaoks küsida? Tänapäeva haiget huvitab kiire paranemine, teda ravivat arsti samuti. Seepärast ongi siis kogu tähelepanu pööratud ravivahenditele, raviviisidele ja arsti oskustele. Kuidas need ravivahendid saadi, kes ühe või teise ravimeetodi kasutusele võttis, see pakub juba vähem huvi. Sellest teatakse vähem. Ükskõik kui sensatsiooniline mõni uus avastus ka poleks, me koduneme sellega varsti. Meid huvitab rohkem edasiminek kui seisatamine pilgu heitmiseks seljataha jäänud teeosale. Nii see peabki olema, aga ei pea ka. Kas ei jää me niimoodi millestki ilma? Kas me ei ahenda liialt oma silmapiiri ajas? Ajaline lühinägelikkus on ka olemas.

Nagu olevikus, nii sündis minevikuski tuhandeid huvitavaid asju. Paljudel juhtudel on nende seos kaasajaga ilmne. Mineviku sündmused aitavad mõista tänaseid ja homseid sündmusi. See on vana tõde. Võtkem endale täna mahti heita pilk arstiteaduse ühe dramaatilisema alal- kirurgia minevikule. Võib-olla hakkame siis paremini mõistma inimest, kellele ainsana on antud õigus panna oma käsi inimese südame külge, et viimasele tagasi anda ta soe tukse.

Kakskümmend protsenti kõikidest haigetest vajavad kirurgilist abi. Need kakskümmend haiget sajast, kes usaldavad oma tervise kirurgia kätte, võivad vastuvõtul viibides näha õde kirurgilisi instrumente keetmas, et vältida haavanakkust, või eetripudeli juures ettevalmistusi tegemas, et võita valu. Kui lihtne! Aga ku paljud teavad, kuidas jõuti nende kõige lihtsamate, kuid seejuures kõige olulisemate saavutusteni kirurgias? “Kirurgia läbi sajandite” püüab abistada kõiki neid, kes selle vastu huvi tunnevad.
Nagu igas teaduses, nii on ka kirurgia ajalugu puudutavates uurimustes vastuolulisi seisukohti. Ruumi puudusel ei ole poolte arvamusi analüüsitud. On esitatud seletuste niisugune variant, mis tundub autorile kõige vastuvõetavam. See aga ei tähenda sugugi, et see ka kõige õigem oleks, eriti neil juhtudel, kus teksti illustreerimiseks on kasutatud legende ja rahvapärimusi.

Kuigi raamatu koostamisel on tutvutud vanema kirjanduse kõrval ka uuemaga, on vigade võimalus aastatuhandetes kahlamisel suurem, kui ta olnuks seda üksiku epohhi saavutustuste hindamisel. Näib, et vead on paratamatud töödes, kus püütakse taastada ammu möödunud sündmusi ja olukordi. Mida kaugemasse aega nad kaovad, seda ähmasemaks, katkendlikumaks ja vasturääkivamaks nad muutuvad. Aga laskem asjaosalistel endil kõnelda: kirurgia hälli juures on näha kibekiiret askeldamist. Enne kätki juurde astumist lubatagu tänada kõiki, kes on mulle abiks olnud selle raamatu kirjutamisel, eeskätt TRÜ õppejõudu sm. V. Kalininit mitmete kasulike nõuannete eest.
– Autor

Raamatu seisukord jätab soovida: ex-omaniku nimi sees, kaaned kulunud, valged ääred plekilised