“Kultuurilugu kirjapeeglis. Johannes Aaviku & Friedebert Tuglase kirjavahetus”

Sõprade Aaviku ja Tuglase elu ning looming on tihedasti põimunud nii eesti kui ka soome keele-, kirjandus- ja raamatuloos, soome kultuuri mõju Noor-Eestile ja keeleuuendusliikumisele on ilmne.
1908. aasta suvel käis Friedebert Mihkelson maapaost Soomes sandarmeeria nuhkide kiuste järjekordselt Tartus, kasutades V. Günthalilt laenatud passi (vt F. Tuglas, Mälestused. Teosed VIII. Tallinn, 1960, lk 340 jj). Samal ajal tõlkis Kuressaares vanematekodus puhkusel olev Helisingi üliõpilane Johannes Aavik Paul Bourget´ romaani “Õpilane” (vt lähemalt H. Vihma, Tõlkeromaan keeleuuendusprogrammiga. – Üheksa aastakümmet. Tallinn, 1971, lk 149-158). Aaviku esimene säilinud kiri 23. juulist 1908 vana kalendri järgi tulebki Kuressaarest Muhumaa nooremehele Villem Grünthalile ehk Tuglasele Tartusse. Ohtliku seisukorra tõttu sõitis Tuglas varsti Peterburi kaudu Soome tagasi, kus “Kõige rohkem aga ohverdas aega minuga läbikäimiseks vist küll Aavik (G. Suits, V. Grünthal olid samuti Helsingis. – H. V.), nii sel kui järgnevail talvedel. Nähtavasti tundsime selleks mõlemad kalduvust ja vajadust. Me istusime kaua teineteise pool või tegime koos pikki jalutuskäikusid, ning meie kõnelused keerlesid ikka keele ja kirjanduse küsimuste ümber. Eesti keele olevik ärritas ja tulevik innustas juba tollal Aaviku muidu nii tihti hajameelset meelt. “Nagu sogane püretatud lomp on praegune eesti keel puhta allikana voolava soome keele kõrval!” Ja samuti andsid alati jutuainet ka tema kirjanduslikud lemmikud. Nende hulgas esines äärmusi, mida kuidagi ei suutnud ühte sobitada. Seal oli juba tollal Edgar Poe, olid Huysmans ja Bourget, oli samuti Juhani Aho. Aga Aavik vaevalt tahtiski neid ühte sobitada, vaid hindas igaüht hoopis eri seisukohast. Teda paelus ühe fantaasiarikkus, teise rafineeritud dekadentlus, kolmanda psühholoogiline eritlemisteravus või neljanda peen stiilitunne. Igatahes tundsin ma Aaviku vahendusel eriti mõnd eriskummalist, bisarset või muidu üllatuslikku teost ammu enne, kui ulatusin ise selle lugemiseni. Ja mõnd oleksin ma vaevalt kunagi lugenudki ilma tema vaimustuse või halvakspanuta. Ning kõigel sellel oli muidugi mõju minu niikuinii juhusliku arenemiskäigu kohta.” (F. Tuglas, Mälestused, lak 284-285)