Juba pikemat aega jälgin üht telesaatejuhti, kes oma publitsistlikku laadi vestlusesse kutsub alati mõne külalise. Ja kogu aeg ütleb talle: “Lühidalt, palun.” Mina tahaksin temalt kogu aeg küsida: “Miks sa üldse kutsusid külalise, kui sa ei lase tal ühtegi seostatud mõtet kuuldavale tuua?” Ma karistan toda härra saatejuhti tema õnnetuse vestluskaaslaste nimel sellega, et panen oma raamatu pealkirjaks tema lemmiklause.
Mul on hea meel, et see minu veider raamat jõuab eesti lugeja kätte, ja usun, et ta leiab siit üht-teist, mis teda huvitab. Ma ei võinud ega tahtnud kirjutada põhjalikke mälestusi, kui mulle tundus, et pärast kõike, mida olen läbi elanud, võlgnen inimestele mingisuguse aruande. Ja nõnda ma langetasin otsuse isemoodi põimingu, kollaaži kasuks.
– Vaclav Havel
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.