… Michelangelo oli ikka veel kartlik inglite suhtes. Ta mäletas oma esimest Ghirlandaio freskole maalitud inglit ja seda kuidas ta oli kasutanud mudelina Buonarrotide maja alumisel korrusel elava puusepa poega. Teised õpipoisid olid teda petiseks nimetanud, sest ta oli pühapaistet maalides selle salamisi taustasse peitnud. Kes oli ingel: mees või naine, inimene või jumalik olend? Bichiellini oli kord nimetanud inglit “jumalat ümmardavaks vaimuolendiks”.
Joonistades sadu ingleid, oli ta endisest ebakindlam pärast seda, kui ta oli mitu kuud inimkeha lahanud. Nüüd, kus ta tundis inimkeha ehitust ja tegevust, ei saanud kuidagi neid teadmisi kasutamata jätta. Ent kas oli ka inglil kahekümne viie jala pikkune soolikatemadu? Ta pidi raiuma ka oma ingli täies riietuses, et see sobiks paariliseks kirstu teises otsas oleva ingliga. Ingli ja kahe pühakuga oli ta nüüd taas samas seisundis, mille kohta Ghirlandaio oli öelnud, et ta peab jääma selle juurde kogu oma eluks: ta tohib kujutada käsi, jalgu, võib-olla ka pisut turja ja kaela. Ent muu, kõik tema vaevaga hangitud teadmised peavad jääma peitu rüükurdude alla. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.