“Mõtusekuke viimne kogupauk”

Mõtusekukke tabab surmav lask just siis, kui ta kevadise mängu ajal looduse kutset tunneb ja elu kõige värvilisem kõrghetk on kätte jõudmas. Raamatu tegelaste unistused on: “Oma naine, oma lapsed, oma talu ja oma maa.” “Mõtusekuke viimne kogupauk” on inimsaatuste saaga, lugu nende inimeste käekäigust, kes rändasid XX sajandi algul tollase Vene impeeriumi vaesest servast Muhumaalt rikkasse Kaug-Itta õnne otsima. Elu algas otsast peale: nad rajasid uued kodud, harisid üles maa, kasvatasid lapsi ja kauge meri kinkis kala. Said mingil määral rikkakski. Bolševikud aga võtsid kogu nende palehigis kogutud vara ja küüditasid muhulased surma eeskotta – Stalini kullakaevandustesse, kus orjatöö, külm ja nälg oma hävitava kogupauguga punkti pani.

Dokumentaalromaan annab haarava pildi Priamurski eestlaste asundustest, Wladiwostoki elust, Esimeses maailmasõjas osalemisest ja suurest lahingust Muhu väinas koos lahingulaeva WSlawa” põhjaminekuga. Seiklused ja tõsielulised kirjeldused vahelduvad fantaasialendudega (nagu Timo kohtumine nii Stalini kui ka Hitleriga). Eesti kirjanduses kohtab haruharva sellist teost, kus eri aineid ja laade sünteesides on saavutatud niisugune harmoonia kui romaanis “Mõtusekuke viimne kogupauk”.