Ma olen jõudnud otsusele, mida ei ole võimalik enam muuta – minna alatiseks elama Polüneesiasse. Siis saan ma lõpetada oma elupäevad rahus ja vabaduses, ilma muredeta homse päeva pärast ja vabana lõputust võitlusest idiootide vastu. – Paul Gauguin, oktoober 1894
1894. aastal tuli Paul Gauguin järeldusele, et Euroopa kultuur tervikuna, eriti aga Prantsuse kultuur on nii vaimselt kui ka moraalselt pankrotistunud.
8. juunil samal aastal saabus ta Tahitile – läbitungimatute džunglite ja troopilise soojuse maale ning – mis oli kõige tähtsam Gauguinile – rikkumata, ebadekandentlike, mitte-eurooplaslike ja ebatavaliselt kaunite inimeste maale.
Gauguin tundis sellisest elust mõnu kaks aastat, luues seal nii oma meisterlikumaid ja enamtuntud maale kui ka päeviku, millest sai käsikiri autobiograafilisele romaanile Noa noa. Oma Tahiti päevikus kirjutab Gauguin kiindumusega majesteetlikest inimestest, keda ta kohtas (Maoori printsessist, kes oleks peaaegu purustanud ta voodi, oma esimesest Tahiti armukesest, kes jättis ta maha, sest ei saanud küllaldaselt kingitusi ja oma kolmeteistkümneaastasest naisest), legendidest ja müütidest, mida talle jutustati, maalidest, mille kallal ta töötas ja külluslikust troopilisest maastikust, mis ümbritses ja inspireeris teda.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.