“Prantsusmaa ajalugu”

Euroopa ajaloo võtmesündmused ühtivad sageli Prantsusmaa ajaloo oluliste hetkedega: alates Chlodovechi ristiusku astumisest (u 496) või Poitiers´ lahingust (732) kuni Prantsuse revolutsioonini (1789-1799) või maikuu üliõpilasrahutusteni (1968). Käesolev raamat esitab käepärase, pädeva ja ammendava ülevaate kõigist neist ning paljudest teistest Prantsusmaa ajaloo tähtsamatest sündmustest.

Kiretust stiilist ja lakoonilisest esitusviisist hoolimata pole kronoloogia kaugeltki läbinisti objektiivne ajalookirjutise žanr. Ajaloolist fakti kui asja iseeneses pole olemas. Iga fakt on ühtlaselt voolava aja seiskamine, rohkem või vähem sümboolne ajahetk, mis on oluline meile, kes me katsume endale möödaniku selgeks kujutada, kuid teisejärguline üldise ajalookäigu aspektist. Iga väljatoodud fakt on tunnistus konkreetse ajaloolase mineviku-nägemusest, mis ilmub eriti selgesti siis, kui faktid on ritta seatud – üheks ajateljeks vermitud.

Hea kronoloogia on see, mis ei varja oma eelistusi, ei poe erapooletuse sildi taha. Gerard Labrune´i ja Philippe Toutaini raamat ongi seda tüüpi teos. See on teadlikult poliitilise ajaloo keskne käsitlus, kus minevik on liigendatud kuninglike dünastiate, valitsevate riigikorralduste või presidendi ametiaegade kaupa. Siit pole mõtet otsida täpsemat faktoloogilist teavet näiteks Prantsusmaa kultuuri- või mõtteloo kohta. Me ei saa siit teada, millal kirjutas Moliere või maalis Renoir, mida õpetas Descartes või kuulutas Voltaire.

Käesolev raamat pole siiski kui poliitilise ajaloo kronoloogia, kõrvuti ajatabelitega leiab siit isikupäraseid kommentaare iga ajalooperioodi ühe olulise sündmuse, isiku või paiga kohta. Neis on välja toodud prantsuse ajalooteaduse värskeim seisukoht ning visandatud vaadeldava nähtuse tähendus tänapäeva Prantsusmaale.

Prantsusmaa ajaloo üldkäsitluste kirjutamine on viimastel aastakümnetel elanud läbi võimsa taassünni. XIX sajandil romantismi või positivismi vaimus valminud arvukad ülevaated Prantsusmaa ajaloost olid pikka aega omas žanris viimased, esimesi märke muutustest senistes arusaamades hakkas ilmnema alles 1960-ndatel aastatel. Muutuste avalöögiks võib pidada 1959. aastal ilmunud Geroges Duby ja Robert Mandrou kahasse kirjutatud “Prantsuse tsivilisatsiooni ajalugu” (Histoire de la civilisation francaise). Nüüdseks on ilmavalgust näinud mitmed mahukad ja novaatorlikud Prantsusmaa ajaloo üldkäsitlused, mille seas tuleb esile tõsta 1971. aastal Georges Duby koostatud kolmeköitelist “Prantsusmaa ajalugu” (Histoire de la France), Andre Burguiere´i ja Jacques Reveli kokku seatud temaatilist Prantsusmaa ajaloo ülevaadet (Historie de France, 1988-1994), Pierre Nora eestvõttel valminud monumentaalset panoraami Prantsusmaa rahvusliku mälu ajaloost (Les lieux de memoire, 1984-1994) ning viimaks käepärast Jean Carpentier´i ja Francois Lebruni kirjutatud lühiülevaadet Prantsusmaa ajaloost (Historie de France, 1987).

Eesti lugejal pole seni olnud võimalik Prantsusmaa üldajalooga emakeeles kirjavara kaudu tutvust teha. Nüüd on tal see võimalus käesolevat raamatut lugedes olemas.

Marek Tamm