Juba antiikajal on kreeka-rooma kirjanikel ja filosoofidel huvitavaid mõtteid religiooni algpõhjuste kohta. Niisuguste mõtteavalduste ilmnemine langeb ühte poliitilise võitluse teravnemis aastatega: Kreekas VI-V saj., Roomas I saj. e.m.a.
Elea koolkonna filosoof Xenophanes Kolophonist, ateenlased Anaxagoras ja Antiphon olid õigel seisukohal, et inimesed loovad endile jumalaid oma näo järgi (Xenophanes: “Etiooplased kinnitavad, et nende jumalad on nösuninalised ja mustanahalised, traakialased aga kujutlevad oma jumalaid sinisilmaliste ja punajuukselistena.” – “Kui härjad ja teised loomad oskaksid joonistada,” väitis Xenophanes, “siis kujutaksid härjad jumalaid härjasarnastena, hobused hobusesarnastena …”).
Ateena filosoof Kritias (V saj.) määratledes täpselt religiooni sotsiaal-poliitilise osa; inimesed mõtlesid jumalad välja selleks, et sisendada teistele hirmu ja sundida neid seadusi täitma. Ka ajaloolane Polybios (II saj.) jagas samasugust vaadet religioonile (et religioon on vajalik pettus).
Antiikmaterialismi rajaja Demokritos oli esimene, kes rõhutas, et religiooni aluseks on hirm ähvardavate loodusnähtuste ees. Sedasama vaadet arendas Rooma poeet ja materialist Lucretius Carus (I saj. e.m.a.), hiljem Papirius Staci (I saj. m.a.j.).
Oli ka teistsuguseid arvamusi. Kreeklane Euhemeros (IV saj. e.m.a.) kinnitas, et jumalad on endised inimesed, enamasti valitsejad (see vaade sai hiljem nimetuse “euhemerism”). Roomlane Plinius Vanem (I saj. m.a.j.) märkis, et inimesed omistasid jumalatele inimlikke omadusi oma nõrkus ja kannatustele alistumise pärast.
Ehkki kõige läbinägelikumad antiikautorid avaldasid küll huvitavaid ja sügavasisulisi vaateid religioonile, ei mõistnud nad seda muidugi täielikult.
(Raamatu esileht on väljarebitud)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.