Leo Normeti (1922-1995) kui koloriitse muusikateadlase ja helilooja elustiili ja vaimse olemuse määratlemiseks ajaloolisest kaugusest tasub värskelt üle vaadata ENE 4. köitest märksõna juugend. Eesti keeli tähendab see “noor, nooruslik”, aga kunstis tähendab see paljude asjade voogavat, nõtket, ihalevat põimumist, kuid ka erinevate ajastute stiilide sünteesi. Selles voogamises, nõtkuses ja ihalemises elas ka Leo Normet. Autorid, keda Leo Normet eriliselt uurida armastas, olgu heliloojad või pildikunstnikud või sõnasepad või arhitektid, on enamasti kõik märgistatud selle kunstistiiliga. Suurim ja lähedasem neist temale oli soome helilooja Sibelius. Kuid juugend pole ainult uusaegne Euroopa, vaid viib vanade keldi ja jaapani kultuuride tundmiseni. Nii jõudis Leo Normet ka eesti orientalistide kuulsatesse ridadesse Tartu Ülikooli orientalistikakabineti häil päevil. Leo Normet elas oma elu silmanähtava pidulikkusega. Tema hoiakut kandis usk kunsti suurusesse, õilsusesse ja ehk pühalikkusessegi, sest ta ütles: “Sümbolite pühalikku olemust ei saa kujutada dekoratiivsuseta.” Selle lausega põhjendas ta nagu kunsti, nõnda ka iseennast kunsti tundav ja armastava “musikaalse ja universaalse härrasmehena”. – H. R.
(Raamatus on koostaja Sirje Vihma-Normeti pühendus)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.