Noorusmälestusi
Neli punases mütsis meest – kaks ees, teine paar taga – kannab palankiini, mille bambusridvad taktis tasa kiuksuvad. Kandjate igal sammul õõtsub kandesäng veidi üles-alla. Tsipa taamal järgneb varumeestena veel neli punamütsi.
Palankiin meenutab kas tavalisest tunduvalt pikemat hälli või harilikult kitsamat voodit: võiks ka mõelda surnukirstule, kuid puusärke ei tehta vitstest.
Ridvad on kinnitatud korvi alumistele äärtele, korv ise aga on nii kõrge, et sinna sisse ei saa piiluda ei seda taakivad mehed ega ka uudishimulikud möödujad. Kui aga keegi peaks juhuslikult mõne maja teise või kolmanda korra aknast üle palankiini serva kiikama, siis ta võiks külgedel hoolega sissetopitud vaiba all aimata inimkogu vorme, pead aga, niisiis ka nägu, ta ei näekski; selle kohal on väike roheline baldahhiin, mille eesriie on peagu täitsa kinni tõmmatud.
Kuid kandesängi sisse piilumatagi teavad kõik vähemalt seda, et selles lamab haige, täpsemalt öeldud, paraneja. Ta ei ole veel nii tugev, et ta võiks oma jalul kõndida, kuid välisõhku peab ta saama, ja niisiis laseb ta end iga päev kanda pool tundi või tund aega – ikka ümber linna kõige suurema platsi.
…
(paberkaaned puuduvad)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.