“Uurimus ajaloost”

See raamat on katseks teha seda, mida pealkiri lubab: olen püüdnud vaadelda inimkonna ajalugu tervikuna. See tähendab, et olen vaadelnud teda päris algusest peale kuni käesoleva aastani (1972) välja – ja ühtlasi globaalselt.
Meie harjumuspärane vaateviis ei ole tegeliku ajaskaalaga vastavuses. Esimese poole miljoni, aga võib-olla ka miljoni aasta jooksul pärast seda, kui meie eellastest olid saanud inimesed, olime me algelised olendid, kes pole endast jätnud muid tunnistähti kui mõned luud ja hulk paleoliitilisi tööriistu. Maaharimine ja loomade kodustamine, savinõude valmistamine ja kudumine on vaid umbes kümme tuhat aastat vanad; tsivilisatsioon on umbes viis tuhat aastat vana, ja suurem jagu sellest, mida me ajaloost teame, piirdub nende suhteliselt hiliste aegadega. Näha ajalugu globaalselt geograafilises mõttes ei ole nii raske kui näha teda ajalises sügavuses; aga selleks, et saada tasakaalustatud globaalset pilti, peame vabanema illusioonist, et see maa, tsivilisatsioon ja religioon, mis juhtumisi on meie oma, on just selle tõttu keskne ja kõrgeim. Ajaloolase jaoks on tema esivanematelt päritud asupaik juhuslikuks takistuseks, mis kipub ähmastama globaalse panoraami õigeid proportsioone.