“Vanalinnakillud”

Prantsatasin täies pikkuses vanalinna munakivisillutisele. Öösel oli külmetanud ja ümarjad tänavakivid olid libedamad kui jää. Oli pühapäeva varahommik ja ühtegi inimest polnud näha. Nii ei viitsinud end kohe püsti ajada ja jäin edasi lamama. Niguliste kirikust kostis orelihelisid. Keegi harjutas Bachi. Võttis keerulisemad passaažid tagasi ja mängis uuesti. Mitu korda järjest. Ma polnud kunagi nii imelikus asendis muusikat kuulanud ja lausa nautisin olukorda. Pikapeale hakkas külm, munakivide jäine hoovus jõudis läbi kasuka ihuni. Mõistus ütles, et tõuse ja mine edasi. Aga midagi minus sundis lamama jääma. Oli imelikult hea olla. Kasukas käsi surises mu pea all, kontidesse tuli lõõgastav rammestus. Situatsioon oli veidi koomilinegi: lamasin Niguliste kiriku kõrval kõhuli maas ja nautisin heas esituses orelimängu. Muusika mõjus uinutavalt. Pikapeale vajusin poolunne, külm ründas mu kehaliikmeid. Orelisforzando tõi mu reaalsusesse tagasi. Tahtsin tõusta, aga ei suutnud, sest liikmed olid külmast kangeks jäänud. Nii ma seal siis lamasin. Kujutasin ette, kuidas orelimängija kõrgel Niguliste lae all nagu pääsukesepesas pilli harjutab. Teadmata, et keegi teda kirikuseina kõrval maas lamades väljas kuulab. Pühapäevahommikuses vaikuses kostsid orelihelid selgelt, kuulda oli isegi pedaaliregistri kolinat. Mõtlesin, et miks ei võikski ma siin orelihelide saatal lasta endal surnuks külmuda. Eluisu ja niikuinii pole. Mehe surmast oli möödas vaid kuu, kogu mu elu oli kildudeks purunenud. Mingit mõtet ma edasi elamises ei näinud. Kuulasin orelimängu ja vajusin taas poolunne.

…