793. aasta ühel juunikuu päeval märkasid Northumbria ranniku lähedal Lindisfarne´i saarel paikneva kloostri mungad merel purjesid. Selles kõigile tuultele ja tormidele avatud külalislahkusetus Kirde-Inglismaa kolkas oli laeva ilmumine harukordne sündmus. Nii elasid iiri ja šoti misjonäride poolt asutatud Lindisfarne´i kloostri teenrid juba üle poolteisesaja aasta üksilduses, ranges asketismis, saates aega mööda palvetades ja majapidamistöid tehes. Nende rahulik elu oli välisilmaga vähe seotud ja sealsed sündmused ei häirinud seda. Mungad ei erutunud seepärast eriti, vaadates saarele lähenevate laevade nelinurkseid purjesid. Milline aga oli nende hämmastus ja hirm, kui rannale astusid rõngassärkides sõdalased, sõjakirved käes. Halastuse anumine ja jumala poole saadetud palved ei avaldanud mõju: klooster purustati ja põletati maha, tulnukad riisusid kallihinnalised andamivaagnad ja muud pühad nõud, vaimulike rõivad ja kogu vara, paljud mungad tapeti, ülejäänud võeti vangi ja viidi eemale kodurannikult. Lindisfarne, mis 7.-8. sajandil oli nagu mõni teinegi Põhja-Inglismaa klooster olnud tähtis Lääne-Euroopa vaimuelu kolle, lakkas olemast. …
Sari “Mosaiik” nr 11
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.