“Varjajad”
“Mis sa tahad?” ohkasin välisust vaid natuke lahti tehes. “Rääkida. Kõigest.” Kaspar vaatas mind tõsiselt. “Oota siis,” ohkasin ja lükkasin ukse kinni. Võtsin endale sekundi, et rahulikult hingata, kuigi ma ei tahtnud teda liiga kauaks ootama jätta. Nüüd oli see käes, me saime viimaks asjad läbi rääkida. Lootsin, et sellest ei tule totaalne katastroof… Kas […]
“Varjatud südamed”
Ülal kõrgendikul oli kivine ja paiguti kasvas siin ainult kasteheina ja palukavarsi, aga all madalikul õitses lillavärviline pajulill ja sinine kurekell sirutas end aralt metsikute vabarnapõõsaste varjust. Kõrgendiku kruusane veer õhetas kanarbikust, mis äsja õitsemist oli alustanud; mingi tundamtu väänkasv tungles rahutult kivide vahel, ja palukas ulatas kõrbema kippuval varrel punakaks tõmbuvat, kidurat vilja juhuslikule […]
“Varjud udus”
…”Kirjuta siiski! Kirjuta neile, kes on end vinnanud elu päiksepaistelisele poolele ja usuvad, et nad istuvad õnnega ühel toolil. Siis nad ehk märkavad, et nende õnn on vaid kujutelm, mida nad toidavad oma lakkamatu mangumisega, et pilv ei kataks päikest nende eest. Ära karda, kui nad tõmbavad käed rusikasse, sest rusikas on siiski rohkem väärt […]
“Varjuliste puie all”
Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile. Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator […]
“Vasaku käe lood”
Jutukogu 1930.-1980. aastate loomingust sisaldab nii autori mälestusi oma koolipõlvest ja sõja-aastatest kui ka arutlusi tänapäeva sõlmprobleemide üle.
“Vastutuulelaev”
Romaan Bernhard Schmidtist (1879-1935), Naissaarelt pärit täheteadlasest ja optikust, kelle elu peamine osa möödus Saksamaal. Täpsete ja keeruliste astronoomiliste seadmete valmistamisel sai Schmidt kasutada ainult vasakut kätt – parema oli ta kaotanud noorukieas. 1930 a. leiutas Schmidt uut tüüpi teleskoobi, mis tõi talle postuumselt maailmakuulsuse.
“Veel üks paradiis”
Elise tõusis ning noormees tuli otsejoones tema suunas. Eliset nähes jäi ta seisma ja vaatas tüdrukut. Viha tema silmis lahtus täielikult ning asendus üllatusega. “Sina siin?” Elise naeratas irooniliselt. “Sa näed viirastusi. Mind tegelikult pole siin.” Raul raputas pahaselt pead ning läks ära. Ta teeb seda meelega. Miks ta ikkagi minu vastu nii külm on? […]
“Vene veri”
“Vene veri” on omapärane fragmentaarium elust lähimineviku Peterburis ja samas 21. sajandi eesti naise kiri kolmveerand sajandit tagasi elanud venelannast vaaremale. Loo minategelane satub mitmeks aastaks maale, mis ei kuulu kaugeltki tema lemmikute hulka, ja seisab seal ootamatult silmitsi iseenda perekonnalooga, mille on seni eelistanud maha vaikida. “Vene veri” on lugu kohanemisest, mäletamisest ja unustamisest, […]
“Venna arm”
Mida ma oskan oma venna kohta öelda? Kriminaal? Huligaan ja varas? Riigireeturist sõltlane või sõltlasest riigireetur? Vaimselt ebastabiilne maniakk ja muidu kahtlane kuju? Või siis üldistavalt, nagu isa armastas öelda, kui ta oli veel millegi ütleja, lurjus-pätt-kaabakas? Jah, seda kindlasti, seda kõike niikuinii – aga mida veel? Mees istub köögis ja mõtleb vennast. Selles istumises […]
“Verandaraamat ja teisi luuletusi”
Võõrsil, USA-s elava tuntud eesti luuletaja, esseisti, kirjandusteadlase luule valikkogu sisaldab valdava enamiku ta 1953-1986 kirjutatud mitemkeelsest luulest. Seda luulet iseloomustab sügav intellektuaalsus, üldhumanistlikud tõekspidamised, mõtterännakud-igatsused tagasi koju, mis on eriti tuntavad poeemis “Verandaraamat”.
“Vere jooks”
Läbi poolune kuulsin: “… juba üle kuu aja, mis, üle kahe kuu, jah, kaks kuud tagasi hakkasin pihta, maalima teda, või ei, mitte maalima, õigem oleks, jah, öelda, et ma juba kaks kuud ei maali teda, tegelen ta mittemaalimisega, alusmaaligi pole teinud. Ainult visandeid. Pihutäie.” (Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)
“Veretasu”
Kevad, sa võlur kevad! Paned päikese taevakaarel naeratama, sead rõõmuhelinad õhus virvendama, sunnid õiepungad puudel pakatama ja külvad värvirikkaid õisi aasadele. Aga sa meelitad ka linnud laulule, mesilased mett korjama ja karjalapse hüüet huilutama. Oo, võlur kevad, sa võlurite võlur! Juba varajasel hommikul ma kogun tõusvalt päikeselt kiiri, laon neid lõputult sülle, nagu õrnu kristallklaasikesi, […]
“Verimust”
Novelle ja miniatuure Ajad muutuvad ja meie ühes nendega. See on küll väga kulunud vanasõna, kuid seda võib käesolevagi raamatu ilmumise puhul tarvitada. Muidugi kui nende ridade kirjutaja praegu need jutuained käsile võtaks, mida nendeks juttudeks on tarvitatud, kujuneksid need nii sisuliselt kui ka kunstiliselt hoopis teistsugusteks. Aga autori arvates ei oleks neil siiski mitte […]
“Veripunase kuu all”
Under bloodred moon Luulet eesti keeles tõlkega inglise keelde. (Taskuformaat)
“Via regia. Elu võimalikkusest kosmoses”
LR kuldsari / kuue kümnendi lemmikud / 25 Romaan “Via regia” on lugu elust ja teatrist. Või on need üks ja seesama? Minajutustaja Heinrich Holla räägib loo oma sõbra Illimar Kooneni saatusest, kes ajas taga Suuri ideid ning oli veendunud, et “teatrielu on tegelikult reaalne elu” ja “laval ei tehta kunsti, vaid elatakse”. Kahe sõbra […]
“Victoria bastion”
Ajalooline jutustus. Omaaegsele kaunile Narva linnale pühendatud ajalooline jutustus, millest põimuvad läbi ühe rahutu nooruki traagilised eluaastad, tunded ja teod vanas, hävimisele määratud Narva linnas aastatel 1939-1944.
“Vigureid ja figuure”
Rahvas ei teadnudki, et Päts ei olnudki, Laidoner ei teinudki ja Uluots ei öelnudki. Istusid hoopis kohvritel ja lootsid põgeneda põranda alt, mööda tunnelit Suurupi randa. Aga viimane valge laev, trümmid sakstesinki ja rammusat Eesti võid täis oli juba Argentiinasse teel. Meri tõi kaldale üksnes ajupuitu ja punaseid soldateid, kelle küljeluud tantsisid öösärkide väel ning […]
“Vihm teeb toredaid asju”
Vihm ajab õied vihmavarju ja vihmavarjud õide Vihm peseb vanade kiviraiujate näod puhtaks Vihm seob karvad mu paljal rinnal ükshaaval linnamüüri samblatuttide külge
