“Aino ja Gustavi lugu”

(“Gustav Suitsu nooruse” järg)
kirjade, luuletuste ja Aino mälestuste põhjal

“Gustav Suitsu noorus” ilmus 1964. aastal Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel.
Esiküljel leidub Gustavi luuletus “Inspiratsioon”, mis Ainole pühendatud tema sünnipäeva puhul 9. novembril 1907.
Käesolevas raamatus on ühe palju hilisema Ainole pühendatud luuletuse viimane värss. Ainole pühendatud pikal luuletusel – õieti poeemil – ei ole ei aastaarvu ega pealkirja. Gustavi käekirja selguse ja muude oletuste järgi võib arvata, et see luuletus on kirjutatud 1950. aastate alguse Stokholmis “Tule ja tuule” ajastul.

Nende kahe Ainole pühendatud luuletuse ajaline vahe on niisiis üle neljakümne aasta! Siin raamatus olev pühenduslik Aino-luuletus on kirjutatud soome keeles, rahvaluule vormis, sisuliselt raskesti tõlgendatav, varjatult dualistlik, mõistatuslikult “gustavlik”.
Valisin viimase värsi tõlkimiseks. Seesmine tõlgenduse väraval jõudsin arvamusele, et viimane värss oma sümboolikas on omane ka selle raamatu ning ühtlasi kogu Aino ja Gustavi kooelule.
Tõlgendagu lugeja ise! “Gustav Suitsu nooruses” oli peategelaseks – peale Gustavi enese – “Kevadetüdruk”. Aino oli enesele valinud rohkem kõrvaltvaataja osa.
Temal oli aga kindel kavatsus “Gustav Suitsu nooruse” kirjutamist jatkata, mis saatuse sunnil pooleli jäi. Üksikud peatükid valmisid siiski, mis siin raamatus kaasas on.
Õnnelik saatus – ka sõjaajal – päästis siiski kirjavahetuse, mis seetõttu sõjatules ei hävinud.
Kui otsustasin “Aino ja Gustavi lugu” kirjutada, lubasin enesele seda teha ränga objektiivsusega. See raamat püüab olla faktidele põhinev, dokumentaalne. Subjektiivse värvinguga analüüsid, kronoloogiliste kokkuvõtetena iga aastakäigu kirjavahetuse eelsetel lehekülgedele on mõeldud seletusena järgnevale.
Raamatu kirjapaneku allikaks on olnud peamiselt Aino ja Gustavi kirjavahetus aastatelt 1908-1916 teatud vaheaegadega. 1911 aasta moodustavad Aino kirjutatud peatükid, 1913 allakirjutanud analüüs selle aasta kohta.

Peaaegu kõik kirjad – välja arvatud mõned üksikud – olid kirjutatud soome keeles. Eelnenust olenevalt on kirjad omakorda tõlked soome keelest eesti keelde. Tol ajal ei vallanud Aino küllaldaselt eesti keelt, et oma elamustest ja tunnetest nüansseeritult kirjutada. Gustav aga valdas mõlemaid keeli küllaldaselt selleks, et ka kõige subtiilsemaid tundevarjundeid kasutada.
Aino nimetas kord, et “Gustavi luuletused on Gustavi elulugu”. Siia raamatusse talletatud luuletused püüavad kajastada seda “elulugu” – nooruse ajastu “elulugu”.

Kui Aino Soomes ja Gustav Eestis viibis, ei tohi unustada soome ja eesti tolleaegsete kalendrite diferentsi, eesti aeg oli soome ajast taga, mistõttu näiteks jõulupühi veedeti Eestis peaaegu kaks nädalat hiljem kui Soomes ja vastupidi. Sellest olenevalt on Gustavi kirjade alguses tihti kaks kuupäeva, teine neist sulgudes, kui ta Ainole Eestist kirjutab, siin nimetatud selleks, et lugeja seda mõistaks, miks.
Tuleb veel mainida, et Aino ja Gustavi nooruse ajal oli ilmselt kombeks kasutada võõrkeelseid tsitaate, mis ka siin kirjades aegajalt esinevad, enim rootsikeelseid, eriti Aino kirjades, kus on tarvitatud vanaaegset rootsi keelt, eriti tema klerikaalses ümbruses, mis minu poolt teadlikult originaalsetena säilitatud.
Ka ole alles jätnud, hilisemates kirjades, Gustavi nime lühenduse “Gu”, kuna mõlemad seda pidevalt kasutasid.
Kuna mõlemad suhteliselt palju teineteisest lahus olid, Gustavi sõidud Eesti, Pariisi, Aino omad pikemateks perioodideks vanemate koju Pudasjärvele, vanaisa koju Ii Kiriklasse ja vanatädi juurde Kokemäele, ja kuna nad väga tihti oma tundeid ja mõtteid kirjateel edasi andsid, on ka see kirjavahetus küllaltki palju enesesse mahutanud.
Iga aasta oli omaette peatükiks Aino ja Gustavi elus. Tundus loomulikuna piirata peatükke-aastaid nagu iseseisvaid ühikuid. Olen püüdnud iseloomustada igat erinevat aastat enne kirjavahetuse algust teatud objektiivse-subjektiivse analüüsiga, andes ka igale kirjavahetuse aastale nimelise idenditeedi. Murranguline aeg, erisugused tagapõhjad, keele raskused, erinev rahvus! Näiline vatandlikkus ühendas ega lahutanud!

Hämmastav oli tutvuda noore Aino ja noore Gustaviga. Mittehämmastav aga nooruse aja igavikku tunnetada, neid tundeid, mis iseloomustavad noorte inimeste armuelamusi, kahtlusi, enese ja teise tundmaõppimise vajadusi…
Gustavi mõte – värsivormis, oma rohtaia leidmises, koos Ainoga – ongi ehk sümboolseks võrdluseks selles ajatuses.
Nende kahe elurännak algas tegelikkuses peale ühe põgusa kohtumisega Helsingis 1906. aasta sügisel ja lõppes alles poolsada aastat hiljem Gustavi hingusele minekuga 1956. aasta lehekuul Stokcholmis.

– Helga Suits-Kangro