Soome kirjandusloos võime näha eesti kirjanduslooga mitmeid ühiseid jooni. Nagu meilgi algab seal kirjandus vaimulikkude toodetega, pastorite ja piiskoppide hoolitsusel. Siis, nagu meilgi, tekib seal juhuluule, püsiva kunstiväärtuseta ilmlik kirjandus, mis kultuuri arenedes annab maad fennofiilide rahvust-harrastavale päris-kirjanduslikule eeltööle. Ja alles hoopis hilja, XIX sajandi keskpaiku, algab soomeski kunstikirjanduse tõuseng. …
…Kui üldiselt vaatleme enne 1860. aatat ilmunud soome kirjandust, kõiki seal esinevaid kunstilisi taotlusi ja suundi, näeme väga vähe puhtkirjanduslikku. Kirjanikud on kirjanikud ainult muu hulgas, diletandid, kes soomlusaate sunnil liigutavad oma kirjandussulgi, kuid ei saavuta selles veel kuigi suurt taidurlikkust ei sisult ega vormilt. Ja siis, kui tuleb esimene soome kirjanduse suurmees, tuleb elukutseline luuletaja, draama- ja romaanikirjanik, näeme tema teoste vastuvõtust, just nende arvustustest tema kolleegide poolt, kuivõrra ebaküps oli veel pind tõeliseks kunstiks ja kuivõrra üle kasvanud oli Kivi omast ajast. Iseäranis maksab see tema suurteose “Seitsme venna” kohta. Kuid kes teab, kui palju võlgneb see kunstnik oma kunsti pärast tollele mõistmatusele ja noile osalt mõistmatusest tingitud viletsaile elutingimusile, mida järgnevas ligemalt vaatleme. …
K./Ü. “Loodus”, Tartu, 1935.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.