Raamat on pühendatud sõjas teadmata kadunuks jäänud eesti vabatahtlikele sõduritele, kes võitlesid II maailmasõjas Saksa vägede koosseisus, kaitseb Eestimaa vabadust, oma kodu, omakseid ja armastatud isamaad. Nende viimsest puhkepaigast jutustab vaid tuul…
SS-needus.
Mina olen üks neetutest. Peale minu veel kaks ja pool tuhat vana, räsitud, väsinud, alandatud sõjameest. Milles on nad süüdi? Kas selles, et nad haarasid relvad ja suunasid võõra võimu vastu? Võimu vastu, kes asendas eelmist, kasutades selleks sõjalist jõudu. Kas see on süütegu, kui üksikisik, isikutegrupp või enamus rahvast kaitseb kodumaal oma ligemisi, oma kodu? Ei. See on iidne tava. Selleks pole tarvis kelleltki luba küsida. Kaitstes end ja oma maad, valib rahvas ise vahendid ja liitlased. Nii toimis II maailmasõjas ka eesti rahvas. Liitlane, kellega rahvas end sidus, kaotas sõja. Rahva lootused ei täitunud. Veel jäi lootus Atlandi Hartale, kuid see ei laienenud meieni. Võitjad olid varmad kohut mõistma. Süüdi jäi kaotaja pool ja tema liitlased. Nii muutusid meie sõdurid paariateks. Suurest sõjast on möödunud 60 aastat, kuid veel elus olevad sõjast osavõtnud kannavad endaga kaasas märgistatud pitserit.
(Raamat hoiab rombi)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.