Rabasaarel, kilomeetreid küladest ja teedest eemal, istuvad lõkketule ümber habetunud mehed. Siin on metsakülade talupoegi, kes keeldusid hobuseid andmast; pastor, kes põgenes läbi akna miilitsa käest; üliõpilasi ja koolipoisse, keda sõda linnadest välja kutsus; rühm lennuväeohvitsere, kes tulid koos veoautoga, ja õlitehase insener, kaasas kaks kütjat. Kõik sirge seljaga mehed, kellel kas eelmisest sõjast tuleristsete armid kehal või siis hinges säde, mis viib nad pigem surma, kui laseb rõhutuna elada.
Küpsetatakse varda otsas lammast, mille toomisel üks mees venelast kuulist haavata sai. Räägitakse vähe. Millest? Peamiselt sellest, missugust maitsvat rooga võiks valmistada, kuidas ja kust saaks relvi ning kuidas Saksa eelvägede või teiste metsavendadega sidet luua.
Neid kõiki on puudutanud iidne salakäsk: kui Maarjamaal tärisevad taas relvad, siis haara mõõk ja mine metsa. Seda ei ole unustanud ükski sugupõlv ning selles on meie rahva säilimise võti.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.