“Eesti kirjanduslugu. I köide”

Algusest kuni ärkamisaja lõpuni

Lugejale
See raamat on täis vana Eestit, feodaalset, kiriklikku, algrahvuslikku. Ette toodud on kirjanikud, hanesule liigutajad, isegi lömprid, kellest ükski enam pole elus.
“Eesti kirjandusloo I” püüdluseks on osutada eesti vanema proosa ja värsi peegeldusi. Lähtudes mitmest võõrisandlikust rahvusest olid esimesed eestikeelsed tekstid äärmiselt vigased ja pindunud. Tulid siis Rootsi ja Poola aega kuuluvad tegelased: rojalism tõotas liiatigi lõpu poole heledamaid väljavaateid, kuigi needki vaated tumenesid. Algava Vene tsaarivõimu kaasnähtusiks olid ühelt poolt pärisorjus, teiselt poolt valgustussajand. 18. ja 19. sajandi käänul tulevad nähtavale estofiilid: ebarahvameelsed enamasti, tabavad nad juba paremini rahvakeelsust ja ilmutavad kirjanduslikku rühti. Järgnesid Prantsuse revolutsiooni põrutustest sugenevad pöörded, nagu pärisorjuse lõpetamine, mida balti pärishärrad osavalt kasutasid. Kuna pärisorjuse ja teoorjuse ajal omarahvuslikke autoreid esile kerkis erandjuhuti, hakkas rahva õiguste ja vabaduste tihenedes suuremal arvul kirjanikke tõusma mõisade alatubadest ja eesti omast külatänavast.
Need on “Eesti kirjandusloo I” juhtjooned.
Raamatu peamääraks on nõnda siis näidata eesti kirjanduse muutumisi ja muhenemisi läbi aegade, s. o. 15. sajandist kuni 19. sajandi sisse. Loodaksin, et see vaatlus võiks rahuldada kõige väärikama ja kõige väetima kirjanduse arenguseaduste tajumist. See põhjuste ja tagajärgede lahtirullimine võib aga ka tuluks olla neile, kes mõõdavad kuristikku juba taganenud takistuste ja tänapäevaste pidurduste vahel.
“Eesti kirjanduslugu I” on püütud varustatud mitte ainult sõnas, vaid ka pildis. Portreed etteküündivamaist viljelejaist, faksiimiled nende käekirjadest, jäljendid nende trükistest, olulised nägelikud mälestusmärgid on lugejate silmade ette seatud. Need reproduktsioonid toovad autoreid inimlikult ligemale, need koopiad hõlbustavad varasemate kirjandusperioodide esilesaamist kaemuslikult. Selle köite illustreerimise puudujääke ei ole siiski suudetud kõiki katta. Kaup vanem kui meie ja kadunud aegu ei saa rahaga osta.
Lõpuks – kas või võimalikkude etteheidete vältimiseks – lubatagu mind mainida: see teos pole mitte mõeldud eesti rahvaluule tunnetamiseks. “Eesti kirjanduslugu I” ei harutle mitte suusõnalisi rahvapärimusi, vaid paneb tähele ainult kirjalikult kinnistatud sõnastusviise. Kus aga rahvaluule harrastus eostus, seal olen üritanud seda ka esile tõsta.
Daatumid on siin toodud vana kalendri järgi. Eesti iseseisvuse saavutamisest saadik on ajamäärused antud uue kalendri järgi.

Tule meile, too mulle! Seda tooja toob, mis looja loob. Lugeja, Sulle pühendan selle raamatu, soovides:
Kuldrannake, kuldrannake!
Mil jõuab laev su kaldale!
Küll õhtu päikse paiste käes
Sind juba nagu kaugelt näeks.

Stockholm, november 1953.