Hiina keskosas asub rahvarohke, enamasti vaeste talupoegadega asustatud Henani provints. 1990. aastate alguses korraldasid sealsed tervishoiuametnikud tasulise doonorluse kampaania ning veensid kõige vaesemaid inimesi selles osalema, pakkudes “kerge” lisasissetuleku teenimise võimalust. Kuna aga verd kogudes eirati kõige algelisemaidki ettevaatusabinõusid, nakatus tohutu hulk doonoreid hepatiiti ja aidsi.
Kui lõpuks 1995. aastal selgus, et kokku ostetud veri on HI-viirusega nakatunud, käskis Peking vereäri lõpetada. Henani provintsi võimud otsustasid siiski tõde varjata, lastes pigem surra kümnetel tuhandetel, võib-olla isegi sadadel tuhandetel nakatunud talupoegadel! Nõnda vallandus Kesk-Hiinas ennenägematu humanitaarkatastroof, üks suuremaid aidsiga seotud skandaale maailmas. Kuid kes sellest avalikult kõneles?
Prantsuse ajakirjanik Pierre Haski oli esimene, kes juhtis oma kodumaa väljaannetes tähelepanu Hiinat tabanud aidsiepideemia tegelikule ulatusele. Ta käis koos fotograaf Bertrand Meunier´ga niinimetatud aidsikülades olukorraga tutvumas. Nad pidid tegutsema peamiselt öösiti, et vältida kohtumist kohalike korrakaitsejõududega, kellele oli antud käsk ajakirjanikud ja valitsusväliste organisatsioonide esindajad kriisipiirkonnast eemal hoida.
Raamatus “Hiina veri” esitab autor oma salajaste uurimisreiside tulemused, lahkab skandaali tagamaid ja paljastab Hiinas riiklikul tasandil levitatud valesid. Ta näitab inimlikus valguses lihtsaid talupoegi, kes langesid Hiinat vallanud edukultuse ohvriks ja kellest kiirelt areneval kodumaal kaua kuuldagi ei tahetud.
Pierre Haski on ajalehe Liberation korrespondent Pekingis. Ta on avaldanud ka 17 keelde tõlgitud teose “Ma Yani päevik” (2013). Bertrand Meunier on vabakutseline fotograaf.
Sari: Must raamat
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.