Praktilise konfliktilahenduse jaoks on tänapäeval võtta tohutu hulk teooriatele ja uuringutele tuginevaid meetodeid. Enamasti nimetatakse neid psühhoteraapilisteks meetoditeks ja nende rakendamist psühhoteraapiaks. Raimond J. Corsini 1979. aastal toimetanud ülevaates “Tänapäevased psühhoteraapiad” (Corsini, 1979) loetletakse kokku 12 põhilist meetodit: psühhoanalüüs, Adleri psühhoteraapia, analüütiline psühhoteraapia, isiksusekeskne teraapia, ratsionaal-emotiivne teraapia, käitumuslik psühhoteraapia, geštaltteraapia, reaalsusteraapia, eksperiminentaalne psühhoteraapia, transaktsionaalanalüüs, psühhodraama, pereteraapia.
Sellele lisandub üldisem mõttesuund, mida tuntakse inimpotentsiaali nime all ja mille alla liigitatakse terve rida teraapilisi käsitlusi. Kokkuvõttes lähtuvad nad arusaamast, et inimene kasutab vaid väikest osa oma potentsiaalist. Richard Nelson-Jones (Nelson-Jones, 1995) täpsustab või lisab juurde eksistentsiaalteraapia, logoteraapia, kognitiivse (kognitiiv-käitumusliku) teraapia, eklektilise ja integratiivse teraapia.
Seda rida võiks samamoodi jätkata, …
Äripäeva Kirjastus, 2006 264lk
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.