Maurice Blanchot on üks suur mõistatus. Tema peaaegu sajandi pikkuse elu kohta jõuab avalikkuse ette vaid üksikuid kilde: sünd 1907. aastal; surm 2003. aastal; erakuelu periooditi Pariisis, periooditi sllest väljaspool; pikaajaline sõprus Emmanuel Levinasi ja George Bataille´ga; nooruse ultraparempoolsus; hilisem äärmusse kippuv vasakpoolsus; osalemine Teise maailmasõja ajal vastupanuliikumises; pärastsõjaaegne aktiivne osavõtt poliitilistest protsessidest – Alžeeria sõja vastu, de Gaulle´i vastu, 1968. aasta mai; ühteist veel. Vaid üksikud fotod temast, needki enamasti hägused. Mitte ühtegi intervjuud. Looming, mida on rohkesti – artiklid, arvustused, jutustused, esseed. Ja kirjad.
Kuid Blanchot´ looming, selle asemel et tema elu mõistatusele valgusvihke heita, ümbritseb seda aina uue salapäraga, toob üht-teist ilmsiks üksnes selle nimel, et paremini peita. Teemad ja meelestus, mis tema tekstidest lugejale vastu vaatavad, ei saa jätta tekitamata küsimärke ja segadust, lausa frustratsiooni: surm ja suremine, järeleandmatu tõsidus, tihedus, rõhuvus ja jõuetus, kompromissitu keeldumine praktiliselt kõigest, muuhulgas loost ja tähendusest. Tema tekste on võimatu ära lugeda, rahule jäänult sulgeda, lõpetada, ja samas saab siin rääkida lõpetamise pidevast kohalolust juba alguses, isegi juba enne alustamist.
Ometi on Blanchot üks eelmise sajandi olulisemaid prantsuse mõtlejaid. Nimekiri pärast sõda kirjutanud prantsuse intellektuaalidest, keda tema looming otseselt ja tuntavalt mõjutas, läheks väga pikaks: Roland Barthes, Gilles Deleuze, Jacques Derrida, Michel Foucault, Julia Kristeva, Jean-Luc Nancy, Philippe Sollers jpt. Millega seda mõjukust selgitada? Üksnes autori kompromissitusele viitamine ei tundu eriti veenev. Aga midagi otseselt selle kõrvale tuua on samuti raske, sest rääkida Blanchot´ positsioonist ei ole võimalik muidu, kui viidates tema korduvatele positsioonidest keeldumistele. Midagi sellegipoolest jääb, justkui keeldumiste settena, midagi, mida ma ei oska nimetada teisiti kui Blanchot´ (järel)maitseks.
Kokkuvõtte tegemine mõne mõtleja loomingust on juba iseenesest keerukas ülesanne, kuid eriti raske on anda ülevaadet mõtlejast, kelle ehk tuumseim hoiak astub igasuguse kokkuvõetavuse vastu. Selle asemel saab ehk heal juhul rääkida “otsa kätte andmisest” selles lõpmatus labürindis, kelleks on Maurice Blanchot.
Sari: Avatud Eesti Raamat
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.