“Kodukolle 1945 september”

Nende hoiak.
Sel saatuslikul päeval – augustis – Tallinna eelvõitluste lõppjärgus, millal bolshevike vastupanujõud Perila lahinguis hakkas murduma ja nad süütasid taludele tuled otsa, sel ajal asusime koos Perila naiste ja noormeestega rabametsas mäekünkal, kuhu selgesti oli näha, mis toimus.
Rahulikult, ilma näilise ühegi ohketa ega ahastamiseta, nii naised kui ka mehed vaatasid tummalt pealt, kuis nende kodud üksteise järel süttisid ja põlesid kõige sellega, mis oli kogutud juba isade poolt ja mis oli saanud nii armsaks…
Sel saatuslikul hetkel lugesin nende lihtsate eesti naiste ja meeste pisarateta silmist kogu rahva vankumatut suurust: las vaenlane hävitab meie kätetöö, me algame kõike jälle otsast peale, samuti, kui pidid seda tegema isad ja isaisad; las põletatakse kodudki, me ehitame nende asemele uued, võib-olla isegi ilusamad…