“Kui Lembitu kutsus …”

Kroonika on avatud, ammu möödunud sündmused taas silme ette manatud. Loendamata rida sõjakäike, põletatud külasid, röövitud varandusi, tapetud inimesi. See oli seitse ja pool sajandit tagasi, 13. sajandi algul Eestis.
Sõdu oli siin ennegi peetud. Sellest kõnelevad varasemad teated vene leetopissides ja skandinaavia saagades. Sama tunnistavad ka üle kogu maa rajatud arvukad linnused. Ent veel kunagi varem polnud meie esivanemad kokku puutunud nii tugeva, organiseeritud ja läbimõeldud agressiooniga. Küsimuses polnud enam ainult saagitsemine, kättemaks või maksunõudmine, vaid kogu maa alistamine, tema rahva orjastamine.
Saksa feodaalide näol tuli meie esivanematel kohtuda vaenlasega, kelle selja taga oli mitte ainult kutseliste sõjameeste organsiatsioon, vaid kogu Kesk-Euroopa inim- ja materiaalsed ressursid ning kõikvõimas katoliku kirik. Selle vaenlase arsenalis olid juba pikaajalised vallutussõdade kogemused lääneslaavi maades ja äraproovitud, pettusel, ässitamisel, äraostmisel ning reetmisel põhinev saladiplomaatia. Teda toetasid otseselt taani ja rootsi feodaalid. Eestlaste võitlusvahendid ja -võimalused olid märksa piiratumad. Pealegi puudus veel ühtne riik. Maa jagunes maakondadeks, mis elasid ja tegutsesid põhiliselt omaette. Feodaalsuhted olid alles tärkamas. Linnused ei olnud kohandatud vastupanuks pikaajalisele süstemaatilisele piiramisele, vaid esijoones kaitseks lühiajaliste röövretkede vastu. Rakendades piiramistorne, kiviheitemasinaid ja muid tehnilisi vahendeid, õnnestus vaenlasel üldiselt linnused vallutada.

…