“Meie kosmiline saatus”

Ernst Öpik: Materiaalsed objektid tekivad, kaovad ja tekivad jälle. See on füüsikalise maailma rütm. Kõik, mida saab mõõta ja kaaluda ning mille aega määrata, allub sellele rütmile.
Ent ometi on miski meie sees, millel ei ole mõõtu ega kaalu ega aega: meie teadvus, see “mina”, mis individuaalselt on erinev, kuid siiski sarnane teiste “minadega”. Kas pole see Suure Kosmilise Teadvuse tilgake või aatom? Meie teadmise esmane reaalsus, ainus eksistents, mille suhtes meil pole kahtlust, meie ainus värav ja aken, mille kaudu me tajume maailma … kas surma järel ühineb see taas Suure Teadvusega? Või säilib ta omaette aatomine, et ärgata kuskil mujal sellesama identsuse ja individuaalsuse tundega? Kuna ta eksisteerib väljaspool ruumi ja aega, pole ajavahemikud talle olulised; kui ta ärkab kuskil pärast miljardeid miljardeid suuri kosmilisi pulsatsioone, kas ei täida teda seesama värske individuaalsustunne, mis tal on praegu või oli enne miljardeid kosmilisi pulsatsioone, mis eelnesid meie ajale?
Võib-olla on see teadvus üksnes pealispind alateadvuse sügavuste kohal, mis küünivad kõikide asjade olemuseni. Võib-olla on olemas analoogia keemilise afiinsusega, nii et teadvuse element (või hing) ühineb sobiva organismiga. Kui teadvus on väljaspool aega ja ruumi, ei ole siin ajalistel või ruumilistel tõketel mingit tähendust.
Ainult niisugusest vaatepunktist ei tundu vahest imeliku ja uskumatuna, et me eksisteerime. Meie maine elu on vaid hetk igavikus; võimalused tema kestmiseks sel momendil, meie “olevikus”, on kaduvväikesed, võrreldes olemasolevate mitte-enam- või mitte-veel-võimalustega. Kui ta on mööduv ja kordumatu, siis oleks meie praegune individuaalne teadvus erakordselt ebatõenäoline nähtus.
Kõik see kõlab irratsionaalselt. Ometi jõuab nüüdisaegne teadus materiaalse maailma uurimisel samuti irratsionaalsusse. Näiteks võib tuua olukorra lainemehaanikaga; seda rakendatakse peamiselt aatomfüüsikas, kuid tegelikult hõlmab see kogu füüsikat, mõnel määral isegi bioloogiat. Selle distsipliini aluseks on irratsionaalne väide, et iga elementaarosake on ühtaegu ka laine, ja ümberpöördult.
Muidugi ei tea me vastust sellele mõistatusele. Nescimus! Siiski oleks rumal arvata, et ainult see, mida me juba teame, on olemas. Inimvaimu teadmisjanu on kõrvaldanud katte paljudelt suurtelt saladustelt; veel suuremaid saladusi tuleb päevavalgele tuua tulevikus; kummatigi võib kosmose suurim saladus jääda meie eest varjatuks igavesti. – (1960)