Eesti Mälu
Luuletaja, näitekirjanik ja teatrikriitik Artur Adson sündis 3. veebruaril 1889 Tartus majateenija pojana ja kasvas Võrumaal sugulaste juures.
Adson õppis Tartus vaselastekoolis. Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis ja Pihkva maamõõdukoolis, tegi 1920. aastate keskel eksternina gümnaasiumieksamid ja õppis lõhemat aega Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas. Ta töötas Venemaal ja Tallinnas maamõõtjana, Eesti Vabariigi põllutööministeeriumis ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetuses, teatridramaturgina, vabakirjanikuna, aastail 1935-1940 siseministeeriumi filmiinspektorina ja propagandatalituse ametnikuna. Adson tuli eesti kirjandusse võrumurdeliste luuletustega (kogu “Henge palango” (1917)) ja oli aktiivselt tegev Siuru ja Tarapita kirjanikeühingus. Raamatuna on Adson avaldanud luulekogusid, jutustusi, näidendeid, tõlkeid, esseid ja uurimusi. Luuletaja Marie Under oli tema abikaasa, 1944. aasta septembris põgenes perekond Rootsi, seal töötas Adson teatrimuuseumis ja raamatukogus nn arhiivitöölisena. Ta suri 5. jaanuaril 1977 Stockholmis ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule.
Adsoni esimene mälestusteraamat “Neli veskit. Mälestusi olnud aegadest, kohatud inimestest ja käidud paikadest” (1946) valmis juba Eestis ja käsitles lapsepõlve Võrumaal. Sarja edenedes jõudis autor esialgsest “hardusest ja leebusest” üha karmimate toonide ja hinnanguteni. “Väikelinna moosekandi” (1946) aineks on 20. sajandi alguse Võru. “Ise idas – silmad läänes. Mälestusi 1905. a revolutsiooni ja Esimese maailmasõja vaheaastaist (1948) meenutab ta õpinguid Pihkvas ja tööd Venemaal ning teeb põiked kodumaalegi.
(Raamat on kiles)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.