Peame õppima tundma minevikku selleks, et mõista olevikku. Inimesed, kes ei tea midagi ajaloost, on nagu inimesed ilma mäluta. Paljudest ühiskonnas praegu käibivatest uskumustest on võimalik õigesti aru saada alles siis, kui mõistame, kuidas nad on tekkinud. Ajaloo tundmine aitab meil mõista paremini nii iseennast kui ka neid, kellega me ei pruugi nõustuda.
Samuti peame tundma minevikku selleks, et pääseda olevikust. Igal põlvkonnal on oma pimetähnid ja lemmiknõrkused – ka meie põlvkond pole siin mingi erand. Uurides möödunud põlvede mõttelugu, võime näha, milles on meie endi mõtlemine puudulik, ning asetada oma lemmikideed õigesse perspektiivi. Meil pole vaja teab kui palju alandlikkust mõistmaks, et meie arusaamine tõest ehk ei küünigi täiuseni ning et me võime õppida midagi neilt, kes näevad tõde pisut teisiti.
Kuidas peaksime käsitlema minevikku? Ajaloole lähenemiseks on kaks viisi. Mõned käsitlevad ajalugu peeglina, et imetleda seal oma nägu. Uurides vaid valitud ajaloolis perioode ja isikuid, kujundavad nad mineviku oma näo järgi, selleks et ülistada iseennast. Kuid omaenda lõusta näeme ajaloos vaid siis, kui teeme tast kõverpeegli. Õigem oleks käsitleda ajalugu aknana. Aken on selleks, et vaadata välja – et näha midagi erinevat. Ajaloost võime õppida, sest nii nagu võõral maal reisimine näitab ta meile, et meie elulaad pole ainus võimalikest. Kui oleme piisavalt enesekriitilised, siis me ei väida, nagu tegid Iiobi sõbrad, et “meie oleme inimesed ja koos meiega sureb tarkus”.
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.