Ajaloohuviline lugeja on enamasti kuulnud nende lendurite tegevusest II maailmasõja ajal, kes kasutasid oma lahingulendudel moodsaid lennukeid. Need olid õhusõja “ässad”. Kuid mõlema vaenupoole lennuväes oli palju selliseid lendureid, kes täitsid oma sõdurikohust vanadel, kehvasti relvastatud või isegi relvastamata lennukitel. Need lendurid tegutsesid tavaliselt öösel, sest päeva ajal oleks selliste lennukitega üle rinde lendamine olnud enesetapp. Nende lendurite motoks oli, et vastasele ei tohi hetkekski rahu anda: vaenlase pea kohal pidid pidevalt “kõlkuma” põrisevad “moosiriiulid” või “metsavahid”, et vaenlased ei saaks oma väeosi segamatult ümber paigutada, varustada ja et sõdurid ei saaks lahingute väsimusest puhata. Oht mingi juhuslikult heidetud pommi või selle killuga pihta saada, pidi vastase sõdurit pidevalt saatma.
Käeolevast raamatust saab lugeja põhjaliku ülevaate öölahingulennu üksuste tegevusest II maailmasõja ajal idarindel. Autor kirjeldab nii öölahingulennuüksuste ajalugu kui ka tehnilisi üksikküsimusi. Erilise väärtuse annab kirjeldatule tõik, et autor ise lahingulendurina sõjas osales ja oma mälestusi nüüd lugejaga jagab.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.