Poole sajandi pikkusest Nõukogude ajast olen koostanud ja kirjutanud inimeste mälestustele ja endisaja dokumentidele tuginedes mitu raamatut: “Nõukogude aeg ja inimene” (2004), “Nõukogude kool ja õpilane” (2006), “Nõukogude piir ja lukus elu” (2008), “Nõukogude armee ja eesti mees” (2010), “Nõukogude aeg ja eesti inimene” (2012).
“Punatsensuur mälestustes, dokumentides, reeglites” kuulub mõtteliselt samasse sarja.
Kuid miks ma seekord ei kasutanud pealkirjas sõna “nõukogude”, millega märgistasin kõik eelnevad selle sarja raamatud?
Sõna “nõukogude” jäi minu meelest kogu selle ideoloogilis-poliitilise jälkuse üldistusena pealkirjas liiga lahjaks. Lugege mälestusi, lugege punatsensorite koostatud dokumente, lugege punatsensorite piiblit ehk loetelu andmetest, mida ei tohi trükis avaldada, ning usutavasti te mõistate mind.
– Enno Tammer, raamatu koostaja
“Tsensori kohustuste täitmine nõuab töötajalt head üldhariduslikku ja ideoloogilis-teoreetilist taset, vene ja eesti keele oskust. Tsensuuri töötajad teotsevad salajaste juhendite alustel, järelikult nad peavad olema igati kontrollitud inimesed. Tsensuuri töö on väga vastutusrikas. Tsensoreiks harilikult peavad töötama partei liikmed.”
– Ülemtsensor Leonida Päll 1948. aastal
“Huvitavamad olid edasi-tagasi mänglemise juhud, kus mõne asjameestele kurku poolkinni jääma kippuva luuletuse tooni pehmendamiseks soovitas eritoimetaja kas mõne sõna välja jätta, teisega asendada või midagi lisada. Paaril korral tekkis sel teel mu oma arust algsest pigem sarkastilisem toon – aga see läks läbi!”
– Luuletaja Paul-Erik Rummo 2013. aastal
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.